Albumi kaanepilt on äge, aga Jüri Pootsmanni näo asemel peaks vist olema Sten Sheripovi nägu, sest see on ikka rohkem tema plaat. Sheripov on teinud tasemel tööd nagu ikka, väikeste vimkadega siiski. Kas Jüri Pootsmann meelelahutajana on valmis need vimkad n-ö "maha võtma", nagu muusikutel on kombeks öelda?

"Täna" istub kaasaegse heakõlalise RnB-maiguse põhivoolumuusika voos, mis möllas jõudsalt mõned aastad tagasi ning globaalses kontekstis nüüd juba personaalseid-poeetilisi modifikatsioone läbi elab, näiteks Blood Orange´i viimseni läbimõeldud tihnikus. Vältimatult on "Täna" selle laine sabasjooksik, aga eestikeelse albumina ehk omab kohalikule publikule mõningast valgustuslikku mõju, mis on igatahes positiivne.

Siit võib otsida ka Kindnessi moodi popfunki, aga kahjuks ei ole siin nii palju jazzi. Selle asemel, ja eriti albumi lõpupoole, võib aga tunda sugulust kasvõi Mahavokiga ja mis siin salata, ka Eplikuga seonduva vokaalkäsitlusega. Kõrvuta näiteks plaadi parima loo "Tuleta" vokaaludu Epliku viimase albumiga. Või "Nii või naa" vaheosa hääleliugu Epliku varasema loominguga.

"Eestilikkus" väljendub siin peale eesti keele veel kerges progekalduvuses. See progevärk on kui üks hall rünkpilv meie muusikamaailma kohal, mis looritab kõik tehnilise osavuse nõudega, aga kahjuks nullib seeläbi intellektuaalsuse otsingud nõtkuses, kehalises voolavuses, mida võiks pakkuda hoopis taiplik kaasaegne sügavam jazzivaade. Teatavast muusikalisest emotsionaalsest intelligentsusest jääb tihtipeale kuskilt otsast puudu.

Marten Kuningas ei kaotanud ennast Sheripovi käe all, Pootsmanni puhul tekib küsimus, kas "ise" on üldse kunagi eksisteerinud. Kujunemisjärgus? Kas see "ise" ka vokaalmanöövritest kaugemale vaatab ja ennast piisavalt sundimatult sellel karussellil tajub? Eks ole näha, kuidas Pootsmann "Täna" pöörase, võib-olla natuke üle võlli variatiivseks kiskuva helikujunduse laval välja rokib. See on siiski oluline ainult tinglikult, sest teos popmuusika kontekstis on eelkõige ikkagi album.

Suure osa Pootsmanni vokaali meloodiajoonisest võiks asendada lugematul arvul analoogsete järgnevustega ja keegi ei protesteeriks. Üldpilt jääks puutumatuks. Ega lauluhäälel polegi siin ruumi tegelikult suurt oma õlule võtta, sest produktsiooni lihalik-detailne ja liikuv iseloom jätab laulja oma varju. Pole just selline põhi, kus oleks lauljale eneseotsinguteks palju võimalusi jäetud. Seda võiks ju Sheripovile ette heita. Kajade meri, milles Jüri hääl sõudma peab, katab ehk liiga massiivselt tema tämbri iseärasusi, mis ilmselgelt alles otsivad oma artistlikku fookust.

Ingliskeelne lugu "Loving arms" ehk on ainuke, mis disainitud Jüri vokaalpiruettide demonstreerimiseks. Soodne külg Pootsmanni laulmise juures on aga asjaolu, et ta on nendest päris mainstream-vokaalidest Eestis kõige vähem noodipõhine ja ehk kõige enam tämbri-, maneerikeskne. Kohati ta lihtsalt ägiseb, püüdes pealetükkiva seksapiiliga jätta muljet, et kõik justkui muuseas puistub ta huulilt. Idee on hea, aga ta ei ole selles rollis paraku alati veenev. Ta laulab kohati nii, nagu see pealesunnitud kaarditrikk Eurovisioonil küünikutele paistis.

Lõpuks, päris raske on seda albumit lõpuni tõsiselt võtta. Teatud instrumentaalsed-tehnilised fraasilõpud ja harmoonilised lahendused, digitaalsed nüansid laveerivad külluslikkuse-maitsekuse viimsel piiril, albumi lõpulugudeks muutub see tõesti suisa humoorikaks. Siin võib ju otsida produtsent Sheripovi tavavormi vastast irooniat, kerget nüket kogu selle projekti suunal, mis iga järgneva kuulamiskorraga üha enam tervikuna satiiriks teiseneb, kui lubada endal nii mõelda. Kas lugu "Silmades" ei peaks hoopis laulma Janika Sillamaa? Ja kas Jüri Pootsmann ei peaks hoopis räppima? Ausalt öelda on retsitatiivse iseloomuga esitused mõjusamad ja paremini põhjaga sünteesis.

Riugas poleks ju üldse halb, kui ainult kogu visuaalne ja kommunikatiivne imidž, mis albumi väljatulekuga kaasas on käinud, sellele natuke vastu ei räägiks. Võrdluseks, Tommy Cashil sellist meta-usutavuse probleemi ei teki, sest ta on end juba eos anekdootlikuks lavastanud. "Täna" puhul ei saa päris kindel olla, kas töö tellija, töö tegija ja nende vahele sattunud peategelane ikka kõigest ühtmoodi aru on saanud. Samas on etendust siiski võluv jälgida. Tervikuna on tegemist ikka päris veidra albumiga ja seda naljakam on, et seda esitab üks meie muusikatööstuse poleeritud koolkonna andeid, kes meedia-, glamuurisimulaakrumi nõudmistest just loomulikult kõrvale kalduma ei kipu.

Segased lood, nagu Taukar ütleb, on selle teosega. Erinevalt Taukarist peab Pootsmannile siiski ühe lisapunkti andma, sest aktiivne püüdlus aktuaalse, globaalse, suure popiga suhestuda väärib tunnustust. Isegi kui artist näib seda tehes paiguti kahtlev nagu siil udus (vt uuesti albumi kaanepilti).