Kuidas see järsku juhtus, et reivist sai popmuusika igapäevane tööriist? Veel kümmekond aastat tagasi räägiti uuekooli UK garage'ist ja teistest briti tantsumuusika allhoovusest peamiselt underground'is, praegu aga hakkab lausa imelik, kui iga teine raadiost kõlab lugu bassielemente värisema ei pane ning mahlaste retrosüntidega sind kõigest väest tantsima ei üritata meelitada. Paneme keset kaubanduskeskust peo püsti? Prisma on klubi, klubi on Prisma.

Ööelu mikrokosmose muusikaline leksika on kistud vägivaldselt päevavalguse kätte, mille käigus on röövitud sellelt ka osa agentsusest. Kõlan kui viimsepäevakuulutaja? Võib-olla, aga mõneti on selge, et kui mingid esteetikad liiguvad eksperimentaalsetest hall-aladest kommertsi, tuleb hakata põhjamudast uut väärtust otsima. Nii see vereringe lihtsalt toimib.

Seejuures on selge, et iga uus on unustatud vana. Elektroonika on selle koha pealt olnud alati uhkelt funktsionalistlik: esmalt peaks selle järgi saama end pimedas toas rütmiliselt liigutada, mõistetavalt, aga teisalt suudavad parimad produtsendid samadest klotsidest miljon eri variatsiooni kokku panna.

Enda head silma, kätt ja kõrva korduvalt tõestanud produtsendid Luurel Varas ja Laurel 2 proovivad projekti Vasall Club debüütplaadil teha just seda. Nad lõikavad läbi niidid kaasaegse muusika-reaalsusega, aga keeravad samal ajal selle post-post-(palju neid poste vaja on?)-reivi küljest lahti mõned poldid ja mutrid, haaravad peotäie tuttavaid trikke kaasa, et nendega siis omalaadses vaakumis mängima hakata.

"Ruff Weld Mega Deepist" oleks tõepoolest otsekui õhk välja imetud. Või äkki on lihtsalt gravitatsioon kadunud? Igatahes jääb kõik seal veidralt kajama ja miski ei püsi päriselt paigal, puuduvad tugisambad, mille ümber oma konstruktsioone ehitama saaksid hakata. Kuid see pole mingi arutu stiihia, vaid end jõuliselt kehtestav muusikaline ruum, katkematu illusioon, kust pole selle pea 50 minuti jooksul hetkekski pääsu.

Märkamatult leidsin end räämas Londoni keldrist, poolsalajaselt kultusplaadifirma Deep Medi peolt, kus tossu täis ja üksiku võbelevad pirniga valgustatud ruumis ei näe teisi ega iseennast. Aga seda, mida silma ei seleta, näevad hoopis kõrvad. Vasall Clubi looming on visuaalne, nende helimustrid põimuvad tihedalt meie ümber, kuid ei suru end seejuurest hetkeski peale. Sinna keskele ära eksimine on ootamatult mõnus, kohati isegi lõõgastav.

Hästi lihtne oleks nüüd väita, et siin jooksevadki rööpselt ambient ja dub, aeg-ajalt üksteisest kaugenedes, et siis veidi hiljem taas põimuda, ehk isegi kokku sulada. Ja tõesti, Luurel Varas ja Laurel 2 on ülitäpselt tempo paika sättinud, trummid veerevalt laisalt, aga samas neil täielikult dub'ile liiga tihti omane eksalteeritud uimasus.

Ehk siis hakkavad nad oma skeemi lahti muukima pigem dubstep'i ürgsest algkujust: siin on olemas tumedad varjud, troopilised vokaal-fragmendid ja sihituna heljuvad rütmi-plahvatused. Kas selle järgi saab tantsida? Unistage edasi. Pigem saavutab Vasall Club seda, mida teeb ka Burial oma parimatel hetkedel: nad on kui pehme üleminek ööst hommikusse, koidukuma taustamuusika, kus kõrvus veel õrnalt kumiseb-viliseb, silme ees sähvatavad pildikesed möödunust ning lõplikult ei taha veel pärismaailma siseneda.

Aga see sama efekt toimib tegelikult ka päevavalgel, "Ruff Weld Mega Deep" aitab veidral kombel end väga edukalt maha laadida. Mis pani mind mõtlema, et peagi avatakse ju Telliskivis SPA koos saunade ja mullivannidega, äkki võikski mugavalt sinna IDA Raadio külje alla – siit plaadilt kõlab IDA hingust igal teisel hetkel – teha bassi-meditatsiooni salongi, kuhu pärast pikka piduööd varastel hommikutundidel minna saab? Keegi mudib sind siit-sealt, pakub rahustavat taimeteed ja hämaras toas lesides õõtsud vaikselt venivate süntide ja trummide pilvel. Äriidee, aga võite selle rahus ka mult varastada.

Miks siis olukorras, kus bassikahurid kõmmutavad meile pea igas raadiohitis täie hooga kõhtu, ei võiks ka Vasall Clubist saada järgmine kodumaine popsentsatsioon? Luurel Varas ja Laurel 2 oskavad selleks liiga osavalt kuulaja näppude vahel minema lipsata, nende loomingu mootor on usk, et kõige huvitavamad asjad juhtuvad ainult siis, kui sa ei tea, mis sind järgmise nurga taga ootab. Tänu sellele saabki "Ruff Weld Mega Deep" ainult saladuseks jääda, kui liiga palju inimesi peaks poolkogemata selle avastama, võiksid pigem olla pettunud, et nad ei saanud oma peidus püsimise ülesandega hakkama.

Viimaste aastate üks parimaid kodumaiseid elektroonikaplaate, mis vääriks võimalust saladuseks jääda mitte ainult Eestis, vaid enamikes Euroopa metropolides. Rääkige siis sellest – aga ainult sosinal! – ka oma välismaistele sõpradele.