Kuigi laiem avalikkus tunneb teid arhitektina, siis kellena te ennast praegu ise määratlete? Kuidas ma teid selles intervjuus nimetama peaksin?

Ma olen lihtsalt Villu, endale ja perele ka. Ma teen ikkagi kõike, aga kõige rohkem olen kunstnik. Praegu maalin rohkem, aga õppejõud olen ka, Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri professor, kombineerin seda kujutava kunstiga ja natuke toon kosmilist asja ka sisse, metafüüsikat ja niisuguseid teemasid. Aga ma tulen peaaegu iga päev siia ateljeesse. Siin ma maalin ja mõtlen uusi teemasid välja, ka arhitektuuri visandeid teen siin ja mul käivad üliõpilased siin. 

Seda suurt firmat, mis meil Ain Padrikuga oli, seda enam pole. Meil oli ikka palju töötajaid, kui tegime Viru keskust, Radissoni hotelli ja kõike. Siis läks aur kõvasti arhitektuuri peale. Aga minu jaoks on see üks ja sama: ma ei teeks arhitektuuri, kui see kunst ei oleks. Arhitektuur pakub mulle huvi siis, kui ta on kunst. Kui ta muutub mingiks äriks või ma ei tea milleks, siis ei ole huvitav.

Kui me praegu siin teie stuudios istume ja aknast välja vaatame, siis ükskõik kuhu silm liigub, on teie maju näha. Mis tundeid see teis tekitab? Kas on kuidagi erilisem oma maju vaadata?

Ikka. See on nagu siin stuudioski, tuled oma piltide keskele ja vaatad neid. Need on nagu päevikud, millega on seotud kõik mälestused. Nad on nagu oma lapsed. Kunstnikel tihtipeale ei ole lapsi või on vähe lapsi, aga tegelikult on tema lapsed tema tööd, tema looming. Need majad on ka lapsed, eriti niisugused, mis on paremini välja tulnud. Ikka hea tundega vaatan oma asju. 

Samas maalid ei ole tihti linnas niimoodi väljas, et sajad tuhanded või lausa miljonid inimesed neist kogu aeg mööda käivad. 

See on juba inimeste mure, kas nad näevad su asju või ei näe. Minu seisukohast on see ikka üks ja sama. Ma ei vaata asju nii, et mida keegi mõtleb. Kust mina tean! Neid inimesi on nii palju: üks mõtleb ühte, teine teist, ühele meeldib, teisele ei meeldi. Ma püüan, et mulle endale meeldiks. See on ainuke reaalne objektiivne asi. Ma teen oma asja nii, et see meeldiks mulle endale. Ma olen aru saanud, et kui endale väga meeldib, küll siis teistele ka meeldib, vähemalt mingile osale.

Aga ma tunnen ennast hästi oma vanu töid, oma vanu maju vaadates. Ma saan sealt jõudu. Ma mõtlen kuidagi niimoodi, et neis on maagiline mõõde sees. Geomeetria on seotud kosmiliste või universumi teemadega, sa vaatad ja mõtled ning su mõtted võivad levida. Vaatad oma kirikut või kolme torni maja, siis sealt tuleb mingisugune kosmiline informatsioon ja kui sa tahad, saad ka ise läbi nende midagi saata. Ma kujutan ette, et inimene on kosmose pikendus. Mitte nii, et ma istun oma väikeses kookonis ja miski ei mõjuta. Tegelikult oleme kõik üksteisega seotud – kes mõjutab rohkem, kes vähem. 

Mina olen kuidagi optimist, ilmselt perekonnast, isast. Ma usun, et heade mõtetega me muudame maailma. Me võidame kõik sõjad ära. Nii käibki evolutsioon. Ma ise olen ka tugev, kui ma teen oma positiivseid asju, teen maju ja maalin pilte. Mul on hea olla, ma olen terve, tugev, õnnelik, naeran – niimoodi ma olen elanud. 

Mul on olnud igasuguseid perioode elus, kellel ei ole, aga põhimõtteliselt on looming seotud kosmilise jõu, kosmilise energiaga. Looming on üks peenike asi, seda hindavad kõik suured vaimsed õpetajad, gurud. Öeldakse, et jumal loob. Meie ka loome. See ongi midagi päris lähedal loojale. Looming on väga vägev asi nii endale kui teistele. Ma kujutan ette, et tulevikus me tõstame loominguga vibratsiooni ja liigume sinna kõrgemale, lõpuks peakski olema seal loojale lähedal. Kui sa juba seal oled, siis seal ei ole enam midagi halba – ei ole sõdasid, ei ole tülisid. See on ka kõik natuke naljaga pooleks. Isegi Kristust kujutatakse tihti väga tõsise ja vihasena, aga mingid nägijad räägivad, et ta oli tegelikult paras naljamees, mis on küllaltki ootamatu. Ja kõik need pühamehed, India gurud ja kes nad kõik on, kõik viskavad nalja. Need asjad peavadki olema naljaga pooleks ja lõbusad.

Kui arhitektuuri juurde tagasi tuleme, siis mis on teid arhitektuuri juures kõik need aastakümned köitnud?

Geomeetria on see võlusõna. Geomeetrias on kõik meeleolud on sees ja läbi geomeetria tõlgime mingid kosmilised asjad meie inimeste keelde. Geomeetrial on tohutu tähendus ja vägi. Vaata näiteks Rooma linna: kõigil on seal hea olla, kuna geomeetria on nii korras. Meil töötab Toompea samamoodi. 

Tekib mingi tunne, hakkad seda geomeetriat joonistama. Õpetamises on erinevad seisukohad, et õpilased ei tohi kohe joonistama hakata, peab analüüsima, lugema mitu kuud artikleid, tegema märkmeid, statistikat ja alles siis joonistama. Mina ütlen oma õpilastele, et kohe hakkate joonistama, kohe hakkate sodima ja siis kuskilt hakkab alateadvusest või kosmosest või jumal teab kust midagi tulema, siis vaatad, mis asi see on ja hakkad seda analüüsima.

Sama võlub mind maalikunstis. Otsin teemasid, tahan näiteks teha midagi Pariisi või Burano kohta ja siis hakkavad tulema mingid geomeetrilised nägemused. 

Ja kuhu selles kõiges inimene paigutub? 

See kõik ongi inimese jaoks. Mina kujutan üldse nii, et kõige taga ongi inimene. See maailm, millest me räägime, mis on meie ümber, mida me teeme ja millest me unistame, see on meie peas. Meieta seda ei oleks. On erinevaid seisukohti, mõni arvab, et kui meid ei ole, käib kõik edasi, aga mina arvan, et kõik toimub meie peas, see on koondnägemus. Nii et inimene on kõige keskmes. Majad on tehtud tema järgi, tema mõõdu järgi, aknad peavad olema sellisel kõrgusel, et sa välja näeksid.

Kui ma alustasin arhitektuuriõpinguid, siis me tegime kunstiinstituudis absurditeatrit. Me olime teatriuuendajad seal, Heino Mikiver oli lavastaja. Kõik käisid vaatamas, Panso käis ka suu ammuli vaatamas. Mul on palju sõpru näitlejate seas, olen nendega palju suhelnud, Lembit Ulfsak oli mu hea sõber, tema õde on mu abikaasa. Teatris on dekoratsioonid ja siis on inimene oma emotsioonide ja mõtetega nende keskel.

Arhitektuur on ka nagu lavadekoratsioon, aga see lähtub inimesest. Kõik lähtub meist, ilma meieta poleks midagi. Ja meist sõltub kõik. Mõned ütlevad, et ei saa teha, ei saa projekteerida, on ärimehed ja piirangud. Mina ütlen, et saab küll! Mina olen teinud seda, mida tahan. Mingid normid on, aga minu jaoks ei ole need määravad, minu jaoks olen mina. On selline suhtumine, et Künnapuga pole mõtet vaielda. Nii oli nõukogude ajal ja on ka praegu. Ajad oma asja. Igal ajal on omad plussid ja miinused. Arhitekt on alati vajalik olnud. Mõnes mõttes on arhitekt ka natuke kõrval, ta ei ole päris selle igapäevase möllu keskel. Ta ei peagi kõike teadma. Võib teada, aga see ei ole tema jaoks kõige olulisem.

Kas põhjus, miks arhitektuuri suhtutakse tundlikumalt, kui linnapilti midagi uut tuleb, on seotud sellega, et me võtame maju kui midagi igavest? Skulptor ja õppejõud Kirke Kangro on öelnud, et me võtame avaliku ruumi kunsti liiga püsivana ja tegelikult on normaalne, et kunstiteos on linnaruumis mõnikümmend aastat ja siis kaob. Äkki me ei peaks kõigesse nii lõplikult suhtuma?

Eks ta nii käibki. Samas on jälle tore, kui mõni asi on arhitektuuris natukene püsivam ja ei vanane nii ruttu. Mõne maja puhul öeldakse küll, et lammutame ära. Siin alles oli üks 20 aastat ja juba tehakse uus. Aga kui on ikkagi mingisuguse väega asi, nagu näiteks linnahall, siis seda ei saa nii lihtsalt maha võtta. Minu maju ka naljalt lammutama ei hakata. Mul on ka kolhoosikeskused ja kuigi maaelu on muutunud ja väiksemaks jäänud, on need majad ikka alles. 

Te olete korduvalt öelnud, et suhtute arhitektuuri kui kunsti ja teie majad ongi teie kunstiteosed. Teie majad on väga julged, need paistavad linnapildis silma ja see toob omakorda ka kriitikat kaasa. Kas me oleme liiga kuivikud, sest kohe kui tuleb midagi uut, siis me ehmume? 

Ma ei usu. Inimestele ikka meeldib uus ja huvitav. Kriitika on natuke keerulisem asi. See tuleb tihtipeale hoopis kolleegidelt, võib-olla on seal natuke kadedust. Lihtsad inimesed ei reageeri niimoodi. See on väga erinev, kuidas inimesed reageerivad. 

Võib-olla see üldine mentaliteet on liiga ratsionaalne. Mõõdetakse ainult, kui palju maksab ja nii edasi, aga inimesed vajavad huvitavaid asju üha rohkem. Ega uus asi ongi alguses harjumatu. Öeldakse näiteks, et rikub vaate ära. Mul endalgi tuleb siia maja ette ja ma ei näe varsti enam stuudiost oma kolme torni. Aga kui ei näe, siis ei näe. Linn on protsess, tuleb midagi muud.

Mulle inimesed meeldivad, ma suhtun neisse hästi. Inimesed on nii erinevad, mõni on niisugune, mõni naasugune. Ma lähtun ikkagi iseendast, küll siis teistele ka meeldib. Tihti on nii, et algul ei meeldi, aga hiljem harjutakse ära ja hakkab meeldima. Näiteks Kadrioru Plazaga alguses õiendati, aga nüüd üha rohkem on neid, kellele see meeldib. Nii et ma ei põe seda. Ma põen ainult siis, kui mulle endale ei meeldi. Kui ma olen rahul, siis on kõik hästi. 

Mingi aeg oldi vist minu suhtes rohkem kriitilised, 10–15 aastat tagasi, aga ma ei olnud Facebookis ega kuskil, ma ei lugenud seda. Räägiti küll, et kuskil kirjutatakse, aga ma pole siiamaani ühtegi lugenud. Praegu olen küll Facebookis, aga seal enam ei ole seda. Väga harva keegi natukene õiendab. Ega mulle ei meeldi kriitika, kellelegi ei meeldi, aga põhiasi on see, et oleks ideid, oleks tellimusi ja saaks teha huvitavaid asju. Huvitavat on ikka vähe, võiks rohkem olla.

Kas meie arhitektid on liiga vaoshoitud? 

Meil ei ole isegi viga. Võtame kasvõi selle City, kus me oleme, see on täitsa kena. Igal pool on kõrged downtown'id, meie oma on täitsa tore. Meil see keskmine tase on päris kõrge. Võib-olla seda tipptaset võiks rohkem olla, midagi julgemat ja paremat.

Te ütlesite mõni aasta tagasi "Ringvaatele" antud intervjuus, et teie töödega on alati kisa kaasas käinud. Kuidas selles kisas iseendaks jääda? 

Minu jaoks on viimasel ajal kriitika pigem nagu kütus. Võib-olla vihastad ka ja see paneb energia liikuma. Vahel on nii, et midagi saab valmis ja keegi ei kiida ega laida. Vaikus on kõige hullem. Aga kui mingi kära tekib, hakkab energia liikuma. Järelikult seal on midagi. Mida rohkem aeg edasi läheb, seda rohkem ma tunnen, et kaardid lähevad minu kätte. Ma tean, et teen õiget asja ja arusaajaid tuleb ühe rohkem. Ameerikas suured staarid tahavadki, et nende ümber oleks tähelepanu, isegi kui see on natuke lavastatud. Minul tekib see iseenesest, ma ei pea midagi tegema. Isegi negatiivne kriitika on reklaam, kunstnikule on see vajalik. 

Kui palju teile tänapäeval arhitektina vabad käed antakse? Kui palju tellijatega vaidlemist on? 

Üldiselt kuulad tellijat, aga pead ka oma asja hoidma. Ei saa lasta kõike ümber teha, muidu kaob see, mis asja väärtus on. Mul on praegu üks klient, muidu väga vahva mees, maja meeldib, kohe-kohe tuleb ehitusluba ja siis ütles, et tahab midagi muuta, aga muutmise aeg on läbi, nüüd enam ei muuda midagi või siis teeme uue projekti. Olid mingid finantsküsimused, ütlesin, et aitan selle lahendada, aga põhilist ideed ei tohi ära rikkuda. Nii see käib, et vahel tuleb vaielda ja oma seisukoha eest seista. 

Mainisite enne, et maju tehes on teile kõige olulisem, et need teile endale meeldiksid ja nimetasite neid hellitavalt oma lasteks. Kui nüüd tagasi vaadata, siis millised on kaks-kolm tööd, mis on teile kõige rohkem hinge läinud, mille üle te olete tõesti väga uhke?

Siit paistab natukene endine EVEA pank, see on kena maja. 

Selle ümber oli vahepeal väga palju kära. 

Jah, koostati üks planeering naaberkrundiga ja oli variant, et ta läheb teise sisse. Inimesed ei teagi, et arhitektuuris tehakse kogu aeg projekte ja fantaseeritakse, see ei tähenda, et kõik asjad ära ehitatakse. Lihtsalt nopiti see välja. 

Metodisti kirik on meil Ain Padrikuga koos tehtud väga äge asi, seal on ka mingid asjad, mis on kuskilt tulnud, kolme torni maja on hea, Viru keskus on ka väga hea, see on väga võimas asi, väga meeldib mulle, et ta on hästi jõuline. 

Viru keskus on küll üks nendest majadest, mis tekitab inimestes väga kahetisi arvamusi. Seda on nimetatud ka kõige koledamaks majaks Eestis.

Ilus või kole, aga ta on võimas linnasüda. Kas süda on ilus? Võta, lõika süda välja ja vaata, kas ta on ilus. Üks paras kott, aga ta on väga oluline.

Kui see valmis sai, tuli sinna bussijaam ja kõik hakkas järsku muutuma. Tallinn oli üsna maha jäetud ja kehvas seisus. 1980. aastad olid eriti kehvad, ta oli sõjaväelinnak, Vene sõjaväe ohvitserid käisid oma võrkudega ringi, kõik oli tolmune, natuke käest lastud ja järsku tuli niisugune kaasaegne keskus, see oli kõva sõna. Linn sai kõva sammu edasi. Aga see kriitika oli nii pöörane. See tuli kolleegidelt, nende abikaasadelt, kes olid kriitikud, ja see oli nii massiivne, et selle mõjud on veel siiamaani.

Kusjuures mina ei teadnudki, et sellest niimoodi räägitakse. 

Sa oled nii noor, sa ei teagi. Välismaalane ei tea seda ammugi, et see peab kole olema. Seal on sees kõiksugused tänavad, klaasliftid, eskalaatorid, väljast on ka jõuline. 

Tartus on meil Tigutorn ja Ahhaa keskus, need on ägedad asjad. Vanadest töödest on kolhoosikeskused vahvad – Põlva, Peetri, Valgu. Pärnus Tervise sanatoorium, just see uus osa, kus on torud ja värgid, see on hästi põnev ja läheb kokku Viru keskuse futumaailmaga. Muidugi oma kodu, see on koos abikaasa Liiviga tehtud. Elevandimaja, sealt hakkasid uued teemad tulema, olen pärast ka radikaalsemaid asju teinud. Kunst, arhitektuur ja elu on kuidagi põimunud. Tõesti on armsad need asjad. 

Kas on ka mõni maja, mille nüüd teeksite hoopis teistmoodi?

Mõned on niimoodi, et need on kas ümberehitatud või halvasti ehitatud. Ma ei oska öelda, võib-olla on mõni. Aga nagu ka Kirke Kangro ütles, siis see kõik ei ole nii tähtis, mõned asjad lammutatakse ja tehakse uuesti – palun väga, võtke ja tehke! Arhitektuur ei ole mingisugune maailma naba, mingil hetkel olen sellest täiesti lahti lasknud, vaimsed teemad ja kunst olid hoopis ägedad. 

Ja lõpuks elu ise! Tore, et lihtsalt oled. Sa ei pea olema arhitekt ega kunstnik, vaid oled lihtsalt sina ise. Sa oled see, kes seisab selle suure salapärase universumi ees ja suhtleb temaga, see on tähtis. See, mis me tunneme, mis me oleme, mis edasi saab, kust me tuleme ja kuhu läheme, need asjad on tähtsad. Ei tasu üle tähtsustada mingisugust loomingut. Muidugi, looming on eluks väga hea – nagu kütus, nagu bensiin autole –, aga see ei ole ainus ega peamine.

Te töötasite 1990. aastatel Tallinna peaarhitektina.

Jah, just siis, kui see päris värk algas. 

Kui vaatate maju, mis on viimase 15–20 aasta jooksul Tallinnasse juurde tulnud, siis mis tundeid see tervikuna tekitab?

Midagi on head, midagi on võib-olla liiga igav, liiga kommertslik. Vanadest kvartalitest tehtud rekonstruktsioonid on päris toredad, mere ääres on mitmed kvartalid, samuti Rotermanni kvartal. Põhja-Tallinnas on sadama ääres on päris huvitavaid asju, kesklinnas on vähem, siin on natukene liiga vaoshoitud, liiga igavavõitu. 

Ma vaatan linna kui organismi. Ta on mingite protsesside keskel. Kogu kapitalismus on siin jälle ühtepidi läinud ja rohkem on ka igasuguseid direktiive. Võib-olla selle Euroopa kummardamisega on samuti liiale mindud. Oleme ise ka tublid ja võiksime rohkem oma asja teha. See just ongi äge. Minu fenomen ongi see, et olen oma asja teinud. Mingil ajal ei ole see moes, aga praegu räägitakse juba päris hästi. Vahepeal oli küll nii, et mõni mees läks üle tee, kui mind kaugelt nägi. 

Täna on ka linnaarhitekti töö vaadata seda, millised on meie tänavad. Kuidas meil tänavaruumiga lood on? Kui ma mõtlen metodisti kirikule, siis see on küll väga silmapaistev, aga kas Narva maantee, mille ääres see asub, on oma täie potentsiaali saavutanud?

Mina ei ole kahjuks meie kliimas jalgratta usku inimene. Kõik, mis tuleb Kesk- või Lääne-Euroopast, ei sobi alati siia. Okei, tahad teha jalgrattateed, sellega likvideerid ära  parkimisvõimalused ja siis lähevad restoranid pankrotti, sest sinna ei saa keegi tulla, takso ei saa ette sõita. See, mis sobib mere äärde või Kalamajja, ei sobi igale poole. Pärnu maantee või Narva maantee peaks olema nagu Helsingi peatänav, Mannerheimi tee. Autod ja parkimine peab ka olema. Auto sees istuvad ka inimesed, autod ei ole gorilladele mõeldud. 

Eriti Põhjamaades, kus kolm kuud aastas on suvi, ülejäänud aeg on kas kehv suusailm või hea suusailm, on autod olulised. Aga mingid ideoloogiad võetakse automaatselt üle, kuigi need ei sobi siia. Mulle meeldib traditsiooniline linn nagu Pariisis – siin pargib auto, siin sõidetakse. Meil ei ole neid autosid nii palju ka, meil peaks kõigile ruumi olema.

Nüüd tehakse jalgrattateid ja tulemus on see, et restoranid on pankrotis. Meie büroo oli Pärnu maanteel. Kõik poed ja restoranid ümberringi läksid pankrotti, sest sinna ei saanud enam sõita. Isegi see 24 tundi avatud pood, sinna ei saanud ka sõita. Ma läksin, anti trahvi, et mis sa vilgutad siin tuledega. See läkski pankrotti, keegi ei tulnud sinna. See oli väga hea pood. Üle tee oli Vene restoran ja teised kohad samamoodi.

Seal samas on ju parkimismajad. 

Kuula edasi! Meie büroo all oli Võitlev Sõna. VS oli 90-ndatel linna kõige populaarsem koht, seal käisid diplomaadid, kaunitarid, missid, lahtised autod seisid ees, kõige ägedamad tüübid tulid sinna. Kõik see on kadunud. Nüüd sõidavad seal pankrotti läinud kohtade ees need, kes pitsat veavad. Põhiline seltskond ongi kullerid, muid inimesi on väga vähe. 

Kõik on küll inimsõbralik, aga mina jalakäijana kardan autode asemel rattaid ja muid värke, et ma nende alla ei jääks. Ma ei tea, kust nad tulevad! Auto on kõige süütum asi. Minu puhul tuleb otsida keegi teine, kes ajab humaanse linnaruumi jura. Selge see, et see on aja märk ja tuleb mujalt. New Yorgis tehakse ka rattateid ja ega ma kätt ette ei pane, aga meie kliimas peaks natuke teistmoodi olema. Talvel ei sõida keegi rattaga. 

Sõidetakse ikka. 

Võib-olla Kalamajas sõidetakse, aga kesklinnas on ikka väga vähe. 

Aga äkki ongi asi selles, et ei ole kuskil sõita?

No on ikka. Sõida, kus tahad, aga külm on: kui on miinus 20–30 kraadi külma, siis rattaga ei sõida. Kui sul on mitu last, ega sa neid sinna korvi sisse ei pane. Noored on sellest vaimustuses, las olla, pole minu asi, kui tahate, elage nii, aga mina ei ole sellest vaimustuses. Ma ei ole ka mingi väga vihane vastane – palun väga, andke minna –, aga kaasa ma laulma ei hakka, et teeme veel rohkem rattateid ja paneme autoteid kinni.

Kui te vaatate oma kolleegide töid, siis mida te tänapäeva Eesti arhitektuuris kõige rohkem taga igatsete?

Arhitektuur on mujal ilmas selline ala, kus vanu tegijaid hoitakse, näiteks Londonis teeb Peter Cook siiani huvitavaid projekte ja õpetab. Meil alles nüüd räägitakse jälle Raine Karbist. 30 aastat ei räägitud temast midagi, lükati kõrvale. Toomas Rein lükati kõrvale. Pärast laulvat revolutsiooni lükati väga palju võimsaid tegijaid kõrvale ja asemele tulid keskpärased noored, kaugeltki mitte nii andekad. Ja mitte ainult arhitektuuris, vaid kõigil aladel. See ongi see, mille vilju me nüüd sööme.

Raine Karp sai hiljuti kultuurkapitalilt elutööpreemia ja presidendilt teenetemärgi. Kui ma talle helistasin ja küsisin, mis tundeid see tekitab, siis ta ütles, et on üllatunud, sest ta on alati olnud arhitekt, keda riik ei tunnusta.

Ja oligi nii, aga nüüd hakatakse. Mulle anti ka väiksem Kulka elutööpreemia, aga pikka aega oli ikka paha-paha. Läksin Indiasse, Bangladeshi, Peterburgi, Londonisse, pidasin loenguid ja olin hinnatud, aga kodus ei olnud. Ja ega siiamaani ei ole see päris nii, et nüüd kõik kiidavad. 

Karbist räägitakse küll, aga kas keegi kutsub teda projekteerima? Toomas Rein on võimas arhitekt, geniaalne, minu eeskuju, ammu kõrvale lükatud, kuigi elus ja võiks teha, täiesti A-kategooria mees. Karp on A-kategooria, Jüri Okas on. Meie Padrikuga. Kus kõik on? Kõik on kõrvale lükatud. Ei saa öelda, et neid A-kategooria tegijaid praegu väga palju oleks, kes toimetavad, rohkem toimetavad B- ja C-kategooria. Nagu jalgpallis on liigad, preemiumliiga ja siis külaliigad. Aga samas see on evolutsioon: ühel ajal on nii, teisel naa.

Aga samas ei saa öelda, et nüüd oleks kõik halb. Andekate inimeste osakaal on igal ajal umbes sama. Neid on praegu, neid oli siis ja tuleb tulevikus. Mõned on ikka väga andekad, hea vaadata, ootad, kuni uus ükskõik millisesse valdkonda tuleb. Neid ei ole palju. Neid tuleb hoida, mitte piinata. Aga need keskpärased, B-kategooria omad, kiusavad neid. See käib üle ilma nii. Pärast, kui keegi sureb, siis alles kiidetakse. 

See ei ole nali, et neid kiusatakse nii, et tapetakse ära. Mitte nuga selga, aga sisuliselt hävitatakse. See sama maja, kus me praegu oleme, Meeli Truu oli väga võimsa geomeetriatajuga arhitekt, me töötasime ühes ruumis. Teda kiusati uue aja alguses nii õudselt, ükskõik, mis ta tegi, oli õudselt paha. Ta elas nii üle seda, läks õppima joogat, meditatsiooni. Lõpuks sai vähi ja surigi ära. Ta mees ütles, et tapeti ära. 

Ka minul oli periood, kus läksin vaimsetesse otsingutesse, unustasin loomingu täitsa ära, käisin Indias ja kirikutes. Kümmekond aastat olin vaimsetel otsingutel. See mu päästis. Siis ma ei teadnudki, mida minust kirjutatakse. Lõpuks nad said aru, et ma ei loe seda ja jätsid järele. Nii et olen kõik selle läbi elanud. See käib asja juurde, elus peabki kõike olema. Ju siis peab selle ka läbi elama. 

Kui te näitasite mulle enne oma visandeid ja maale, siis teie töödes tundub Tallinn oluline koht olevat. Milline on teie unistuste Tallinn? Kas Tallinn on valmis?

Ei ole. Ma teen üliõpilastega projekte ja ise ka, valime mingi koha ja hakkame sinna looma unelmate arhitektuuri. Vaja on julgust ja tahtmist, mitte ainult ratsionaalset lähenemist. Käisin hiljuti uues Swedbanki hoones ja palusin telleril endale maja näidata. Vaatasin, kuidas inimesed seal töötavad, millised ruumid on. Seal on ka katuseterrass, kus töötajad saavad puhata ja süüa. Selliseid asju võiks rohkem olla. 

Praegu on palju sellist mittemidagiütlevat arhitektuuri. Varem on tehtud ka väga põnevaid linnaplaane. Vana Saarinen tegi kunagi väga huvitava Tallinna plaani, meie tegime ka 90-ndatel, see oli eriline aeg. Siis oli täielik vabadus, sest vana süsteem enam ei kehtinud ja uut veel ei olnud. Ei olnud Euroopa reegleid ega nõukogude piiranguid. Kõik leiutasid, tegid pangad ja projektid praktiliselt põlve peal. See oli väga loominguline aeg, linn oli täis huvitavaid inimesi ja ideid.

Täna ei saa arhitektiga rääkida ilma Tallinna linnahalli puudutamata. Mida teie linnahalliga teeksite?

Ma olen ka proovinud seda teemat mõelda ja joonistada, ei ole nii, et kuskil mingi Tõnu lihtsalt ütleb, et võtame maha või ei võta, vaid seda peab analüüsima ja variante läbi proovima. Me üliõpilastega ka proovisime, et kui maha võtta, mis asemele tuleks. Midagi joonistasime, aga lõpuks sain aru, et ta peaks ikkagi jääma. Tuleks korda teha, nagu tehti rahvusraamatukoguga.

Rahvusraamatukogul on selge funktsioon, aga linnahalli puhul on õhus küsimus, mida selle suure saali ja jäähalliga teha. 

Ega see ei ole ka nii kindel. Raamatukogude funktsioon on samuti muutumas, pabervärk hakkab ära kaduma, ka seal tuleb mõelda, mis edasi saab. Linnahalli puhul on see opereerimise küsimus, mida sinna sisse panna. Postimehest lugesin igasuguseid ideid, tipp-topp! Saal on tegelikult väga hea saal, seal saab teha kontserte. Maja on nagu suur kest. Nagu perenaine paneb hoidiseid purki: purk on olemas, aga sisu võib muuta. Sama on jäähalliga: suur ruum, kuhu saab panna erinevaid funktsioone. Kui üks ei toimi, paned teise. Ja kui on vaja midagi ümber teha või juurde lisada, ei ole see maailma lõpp. Oluline on, et see suur kujund on hea ja töötab, las olla. 

Paneb see teid muretsema, et linnahalli ümber käib selline mustvalge vaidlus, kus üks pool ütleb üht, teine pool teist, aga otsust ei tule ja lõpuks lastakse majal lihtsalt selle venitamisega ära laguneda?

Meil lagunevad ka need kolhoosikeskused, mul on neistki kahju, need on väga head asjad. Mul endalgi seisab Peetris üks igavesti kihvt maja, kogu aeg tahavad sellega midagi teha, aga jaksu pole. Aga linnahalli puhul tundub praegu, et asi liigub. Varem ei olnud see nii selge, aga nüüd paistab, et hakatakse jõudma mingi lahenduseni. Lugesin ka, et pigem liigub sinnapoole, et jätavad alles.

Linnapea ütles alles eelmine kuu, et tema meelest tuleb see lammutada. 

Ma ise ka mingi aeg mõtlesin, et äkki tõesti, aga kui me üliõpilastega joonistasime ja vaatasime, mis võiks asemele tulla, siis ega sinna midagi paremat ei tule, jookseb see kommertsvärk edasi, nagu see mereäär on. See ei ole halb ka, aga linnahalli asemele midagi samaväärset tänapäeval keegi ei tee. Las ta olla. Tal on oma vägi sees. See on omaette teema. Me oleme sellest esoteerikast juba rääkinud.

Lähme nüüd maalimise juurde, mis on samuti väga suur osa teie loomingulisest eneseväljendusest. Te olete maalimisega aktiivsemalt tegelenud umbes kümmekond aastat.

Rohkem. 2012. aastal hakkasin aktiivsemalt näitustel esinema ja lõuendile maalima. Nii et seda on nüüd juba...

14 aastat.

Aktiivselt. Aga enne seda tegin akvarelle, kollaaže ja installatsioone. Ma olen selles mõttes olen eluaeg arhitekt-kunstnik olnud. Lihtsalt nüüd see lõuend ja see spetsiifiline maailm… ma tulin sellesse väga intensiivselt ja suure vaimustusega. Vaimustus on oluline, siis tulevad ka vaimud kaasa, kui nad näevad seda suurt pealehakkamist. Siis nad hakkavad koostööd tegema. 

Kas maalimine on vabam kui arhitektuur?

Eks ta natuke vabam on, ma teen otsast lõpuni kõik ise. Arhitektuuris on väga tähtis koostöö, suured tiimid töötavad, sisekujundajad, tellijad, partnerid ja kõik teised. Seal oled rohkem nagu lavastaja, kui sedagi. Maalides meeldib mulle, et ma teen kõik oma käega. Maalikunst on muidugi midagi väga erilist, see on nii vägev asi, et midagi vägevamat ei ole olemas maamuna peal. Ma ei ole enam väga noor, aga tervis ja see, et nupp nokib, see kõik tuleb ikkagi sealt. Teed ja tunned kohe, kust see jõud tuleb.

Kunstiliike on ju palju – graafika, skulptuur, installatsioon ja nii edasi –, aga rahamehed ostavad ikka maale. Nad teavad, mis on oluline. Ma tegin enne väikseid skulptuure, neid ei tahtnud keegi, aga ega ma pakkunud ka, aeg-ajalt tegin kollaaže, mõni tahtis neid ka, aga maalikunst on hoopis midagi muud. Maalikunst on maailmas nagu kullakang, seal liiguvad miljardid. Kui tulevad mingid suured rahareformid või mis iganes, kõik kaotab oma väärtuse, siis mul on see maalihunnik siin servas ja ma tean väga hästi, mis selle väärtus tulevikus on. 

Mul on lätlasest sõber Aleksejs Naumovs, tema maalib väljas palju. Temaga sõidame aeg-ajalt Itaaliasse ja Prantsusmaale, ta tunneb neid kohti hästi. Talle meeldib ka vaadata, kuidas mina maalin. Ta paneb mind enda ette isegi. Tema kirjeldas mind, et ma algul panen joonistuse paika, olen arhitekt, teen kõik perspektiivis perfektselt ära, aga siis kui ma hakkan maalima, siis ma olen nagu hull, nagu oleks haige. Ma ise olen öelnud, et ma maalin nagu gorilla. Aga see ongi see, et sa lased ennast lahti, lased asjadel juhtuda. Kui oled juba sees, siis kõik energiad tulevad ja paned kõik mängu. Lõpuks tuleb lõpupauk, mis on veel kõige võimsam. 

Mul on eluaeg sõbrad kunstnikud olnud. Kunstnikud võtavad mind omaks. Arhitektid võtavad ka, aga vähe, need on teatavat sorti kunstnik-arhitektid. Mu poeg August on väga hea kunstnik. Me oleme koos raamatuid uurinud, käinud näitustel ja igal pool maailmas.

Kas August on teid õpetanud ka? 

Muidugi ma õppisin tema pealt. Ma olin pikka aega tema transamees, aitasin teda, käisin temaga kaasas, jälgisin, mida ta tegi, aga see on vastastikune. Mina jälle viisin teda kokku oma kunstnikutega. Nii see on olnud, et me vahetame energiat. 

Kui hakkad vaatama varast Picassot, varast Dalíd, varast Miród, varast Matisse'i, siis on kõik üks ja sama. Ei saagi aru, kes on kes, nad tegid seal ühte sama asja. Meil ei ole Augustiga mingit probleemi, me oleme sõbrad, vahetame muljeid, mina vaatan, mida tema teeb, tema vaatab, mida mina teen. Pole kunagi olnud, et keegi ütleks, et sa oled minu asja võtnud – vastupidi, väga hea, võta. Nüüd tuleb kolmas, Alberto, tema poeg. Tema maalib veel kõige paremini. Poiss on siin minu juures ka käinud, ta on minu kõrval maalinud. Tal tekivad huvitavad kombinatsioonid. Nii et meil on see nagu omaette dünastia.

Teie maalide puhul jääb silma ka värvivalik. Kuidas te nende julgete värvideni olete jõudnud? Ja sama kehtib majade puhul, näiteks seesama Kadrioru Plaza võib-olla tekitas mõnes inimeses esialgu ehmatust just oma julgete värvidega. 

Koloriit tuli juba alguses sisse, põhivärvid on mul kogu aeg olnud. See on seotud ka moodsa maalikunstiga. Olen seda uurinud ja üks saladus ongi selles, et ma tunnen kunsti: moodsat kunsti, ajalugu, arhitektuuri ajalugu, kultuuriajalugu. See on väga oluline. Kui tahad olla moodne kunstnik, tahad olla hea arhitekt, siis pead teadma ajalugu, pead kõike teadma. Pead olema fanaatik. Ma olen selle kõik läbi teinud. Praegu võib-olla ei loe enam nii palju, aga see etapp on läbitud. 

Ja värvi osas – ega neid nii erksaid toone ei olnud isegi Augustil. Mina hakkasin neid kasutama ja nüüd kasutab tema ka. Mul on ka see läti sõber. Ma mäletan, enne kui ma ise maalima hakkasin, käisin Riias muuseumis ja nägin seal üht maali, kus olid need samad punased toonid ja sealt sain ka impulsi. Nüüd oleme sõbrad. Ja muidugi Matisse – mingil perioodil meeldis mulle see matisselik värvikäsitlus väga. Kunagi oli mul ka väga hea õpetaja Raivo Korstnik, ta õpetas küll joonistamist, aga tal oli väga hea värvitunnetus. Sealt sain ka palju. Praegu suhtlen ka tema lastega, tema poeg Jürgen Korstnik tegi minust ühele näitusele väikese filmi. 

Ei jõua seda maalimist ära kiita! Ja ei väsi ka, hakkan jälle tegema. Just oli siin kuu aega pausi, kui reisil käisin, ja kohe tundsin, et midagi on käest ära. Aga nüüd lähed jälle sisse tagasi ja läheb nii heaks tunne. 

Mis teid loomingu puhul ka inspireerib?

Kes mehi inspireerivad? Ikka naised. Millest nad laulavad? Ikka armastusest. Sealt tuleb see põhiline impulss, millest ju tegelikult kogu looming alguse saab. Aga sama oluline on see energiavahetus – õpilased, sõbrad, kolleegid. Nemad inspireerivad mind ja mina neid, see käib kogu aeg edasi-tagasi. Palju annab ka reisimine, uued kohad, eriti sellised, mida veel väga ei tunta, Ida-Euroopa erinevad paigad, kus on oma eriline ruum ja esteetika. Ka Venemaa arhitektuur ja avangard on mind kõvasti mõjutanud. Inspiratsioon tuleb lõpuks igalt poolt – kunstiajaloost, reisidest, inimestest, juhuslikest kohtumistest. Oluline on olla avatud ja see vastu võtta.

Kas teil on ka mingeid kunstialaseid unistusi, mida te veel teha tahaksite?

Ikka! Teha veelgi paremini ja võimsamalt. Et igas töös oleks mingi tugev kujund ja energia sees. Nagu mu sõber, kadunud Lembit Sarapuu ütles: iga uus töö peab olema parem kui eelmine. See ongi eesmärk. Nii see areng käib, mitte nii, et teed vana pealt edasi, vaid lähed kogu aeg edasi, paned juurde, annad rohkem. Nagu noor jalgpallur – lähen ja panen läbi kõigi värava ära. Selline hoiak peab olema. Vaata kasvõi Picassot: lõpus tegi kõige võimsamad tööd. Või Brasiilia arhitekt Niemeyer: käsi läheb lahti ja tulebki see õige asi, nagu ülevalt antakse.

Kas vanusega on ka rohkem seda lahtilaskmist, enda juurde jäämist tulnud?

Teadmist tuleb juurde. Kui sul on see jõud olemas ja sa lased lahti, siis tulebki. Teed lihtsalt.

See on väga ilus mõte.

Sellega sobibki lõpetada.

Kultuuriportaali intervjuusari "ID" võtab igal pühapäeval fookusesse ühe huvitava kultuuritegelase ja vaatab koos temaga Eesti kultuurimaastikku.