Alustame heietades. Mul on siiamaani, küll juba abstraktse ja raamituna, aga siiski meeles elevust täis hetk, mil mulle neli ja pool aastat tagasi hüppas ette ühismeedias reklaam (või midagi sellelaadest) Kallastu esiksinglist "Curtains". See oli korralik pauk. "Only" pani ühe obaduse veel.

Paar aastat hiljem ilmunud debüüt-EP suubus suures osas kuhugi kardetud ootuspärasse, kõige loogilisemasse ja lihtsamasse järeldusse, mida esimeste lugude pinnalt teha sai. Ja sealjuures ei olnud neid järeldusi tehtud päris kindla veendumusega. Aga ka seal oli muidugi momente-fragmente, lisaks veel feature siin, loosie seal, eesti keel, huvitav live-olek, üks megahitt ja selles, kas Kallastus on potentsiaali olla uue põlvkonna kõige põnevam popstaar siiski kahtlema ei pidanud, kuigi oodata tuli veidi veel.

"Amore tossico" ilmudes oli selge, et varem tehtud lihtsad järeldused on kõrvale heidetud ja labidaga on mindud küll kõvema, aga potentsiaalselt aarderikkama pinnase kallale. Seda kinnitasid omakorda järjest ilmunud singlid, mis nüüd päädis debüütalbumi "Digipalavik" ilmumisega. Ja seda tasus oodata.

"Digi" on siin muidugi võtmesõna. Kõik on digi ja digi on kõik. Ja kuna kõik on niivõrd digi – ja nii luksuslikult, priiskavalt digi –, siis võib seda ju palavikuks nimetada küll. Samas on kõik, mis meile Kallastu debüüdilt vastu kostab, kergelt lõtv, nõjatuv, pigem jahe kui mitte külm. On hetki, nagu võrratud "Hüsteeria" ja "DDG", kus teoorias võib strobo-vilgatustes juukseid loopida ja hüpelda, aga pigem taandub "Digipalavik" tervikuna melanhoolseks, klubi-siniseks aegluubiks.

Selle tooni seab paika juba avalugu "Berliin". Silmalaugudel on küll glitter'it ja joogitops on käes, biit õõtsub, aga siis laseb Kallastu oma ninaka flow, "uskumatu adrenaliini" vahele martenkuningaliku "jään otsima sinu jälge". Ei tea, kas see tuleb Kallastu tämbrist, kuhu on kerge kurbmeelsus sisse kirjutatud, aga tagurpidi vaalasid on siin digimaailmas ootamatul kombel veelgi peidus, lõpulool "See maailm" kindlasti.

Plaadi esimene pool on ehk selle särava, ühtedest ja nullidest koosneva melanhoolia peitmises veidi osavam. Sealt leiame näiteks vastuolusid täis loo "Grl Vmp", digi-sirmi taha peidetud, aga peaaegu et Triibupasta lüürikaga pühajärve-jaanitulekas, millel Kallastu end Playboi Cartile viidates tüdruk-vampiiriks veerib. Aga koos Luurel Vargaga emotsionaalselt ülisõlme keeratud "Uuesti" või plaadi teise poole pärli, "Peegelduse" saabudes oleme juba uppunud.

Ja "Peegelduse" peal kõlab eestikeelne Kitty Florentine! Eestikeelne Kitty Florentine, kes on nagu täiesti teine laulja. Vau! Aga täpselt sama hea, kui mitte veel parem. Olin esimesed 30 sekundit Florentine'i salmist omadega täiesti hädas, et kuidas ma nüüd siis ei tunne siin aasta oodatuimal plaadil ühte külalist ära, kuni lõpuks üks ääÄÄää-häälik salajase solisti reetis. Sealjuures saab Florentine oma salmis kätte ühe jumaliku flow, mis oma kümnesekundilisele kestvusele vaatamata jääb kindlasti üheks albumi tipphetkeks, millele pühendan siin arvustuses kõhklemata ühe terve lõigu ja mille juurde ma vähemalt seni olen kuivava kurguga pidevalt naasnud.

"Digi" on Kallastu debüüt ka selles vaates, et kõik kõlab illusoorsena, miski pole lõplikult päris, mäng ja fiktsioon. Tiitel "digital dream girl" sobib Kallastule tema enda, Boipepperoni ja Mattias Tirmaste loodud maailmas nagu valatult, sest kõik jääb kogu aeg sinust kuhugi eemale, ebamäärasusse, virtuaalreaalsusesse. Kukla taha või alateadvusesse.

Oled täie hingega asjas sees, justkui kohal, aga kui proovid seal neoonvalguses ekseldes muusikale liiga hoogsalt järele minna, mõne ukse avada või üle õla piiluda, siis mull lõhkeb ja hologramm väriseb manitsevalt. Ära liiga palju küsimusi küsi. See süvendab omakorda seda kurbpeolisust, lisades sinna veel kergelt kõheda, aga kauni üksilduse.

Selle kuulajat meeldivas pinges hoidva virtuaal-digitaalse distantsi varjuküljena jätab Kallastu mõnel hetkel oma lood liiga suurel määral "vaibi" või "esteetika" kätte, ise veidi taandudes. Näiteks juba mainitud lõpulool või "Kus magab armastusel". Isegi kui needsamad vaib ja esteetika on väga tugevalt produtseeritud ja välja maalitud, siis vajavad nad ellu ärkamiseks ka Kallastu enda aktiivset osalemist ja autoriteeti. Eriti, kui teistel lugudel Kallastu näitab, et on vägagi võimeline ohjadest haarama.

Ja ohjasid aitab haarata Kallastul tema oskus hallata oma häält. Tänaseks, nagu me juba teame, ei tähenda "hea" poplaulja/vokalist enam ammu seda, kui puhtalt ja mitmes erinevas oktaavis laulja liigelda oskab. Teoorias ei mängi see lindistatud muusika juures enam mitte mingisugust rolli, arvestades, et hetkel ülemaailmse singlite edetabeli tipus istuv Pinkpantheress, kelle mõjudest ja/või kelle algatatud nullindate romantika-lainetest ei saa mööda vaadata ka "Digipalavikku" kuulates, andis oma esimese autotune'ita kontserdi alles möödunud aasta septembris Tiny Deski sarjas. Ja seda oli muidugi kuulda ka.

Aga abi on tugevast lauluoskusest muidugi ka erinevaid efekte kasutades. Teistpidi tundub ka, et mida tugevam on su lauluoskus või sellega seotud tajud, siis selle võrra rohkem on sul nendest samadest efektidest võita, seda rohkem leiad sa neile kasutusi ja seda leidlikumalt oskad sa neid rakendada. Ja justnimelt see n-ö vundament on Kallastul olemas, see on tugev ja sellele saab ehitusplatsil ülevaatust tehes saapaninaga kaks korda koputada ning rahulolevalt, kulm kortsus ja huul pruntis noogutada.

Sellele vundamendile suudab Kallastu ehitada kristall-lossi, siis selle muuseas maha lammutada, uue tordilossi ehitada, selle maha lammutada jne jne, olles samal ajal üliteadlik, millal, kus ja miks seda üle vindi keerata või hoopis küljest ära võtta. Voolavalt ja veenvalt nii, et laul hoiab kahe käega kinni produktsioonist ja produktsioon laulust. Selle ala meistreid hakkab meile Eestis vaikselt tekkima ja Kallastu on kindlasti üks nende hulgast.

Igatahes, kui ma midagi väga ülekohtuselt ära ei unusta, jõudis nii lähedale perfektsele kodumaisele puhta popi albumile vist Jüri Pootsmann aastal 2016. Kui ei unustanud, siis läks kümme aastat aega ja nüüd saime "Digipalaviku". Järgmine tuleb juba arvatavasti varem ning suure tõenäosusega ka Kallastult.