Ruta Ronja Pakalne tantsulavastuse "Softpower" esietenduse eel sattusin lugema värsket Praxise raportit "Meheks olemise pingeväli: maskuliinsuse normid ja narratiivid Eestis"¹. Kuigi lavastuses käsitleti kehasid ja kehade kaudu kas pingestatust või jõu küsimusi abstraktsemalt kui sooliste osutuste kaudu, kõlas sõna "pingeväli" ometi kokku ka etendusel kogetuga.

Iga keha, mis on sotsiaalne, on ühtlasi ootuste, normide ja ühiskondlike mehhanismide ja pingeväljas. Kehas kohtuvad nii kapitalism ja produktiivsusekultus, soolisus, autonoomia ja indiviidi vabadus, kultuurilised tähistajad ja lõpuks ka kehalisus puht orgaanikatasandil - inimese bioloogia.

Võrreldes Pakalne viimaste töödega on ka siin kõrge abstraktsustasand, kuid teistlaadi suunitlus. Kui eelmises töös tegeleti kollektiivsuse-individuaalsuse, reaktsioonide ning üksteise kehalise "lugemisega" kollektiivses ruumis, siis siin näisid individuaalsetele kehadele rakenduvat nii heli, ruumilised piirangud kui ka valguskujundus. Esile kerkis just tajulisus, atmosfäärilisus ning erinevate meediumite suhe ja mõju ruumis viibivatele ja liikuvatele kehadele. Lõpuosas peegeldus küll korraks etendajate kehadest kujunenud loomulikult ja tasahilju rulluva ühisorganismi kaudu ka ühtehoidmise ja kollektiivsuse teema, kuid värskes lavastuses mõeldi pigem individuaalsete kehade kaudu.

Esiletõstu väärib Pääsu-Liis Kens, kelle toonivahetused nii liikumiskvaliteetides kui ka näoilmetes ja üldises energias olid nii kiired, loomulikud ja samas intensiivsed, et tekitasid mulje etendajast, kes mitte ei tegutse ega tee laval mingeid konkreetseid kokku lepitud valikuid, vaid on. Näis, et kui Pakalne, Raska ja Vaiksoo muutsid oma intensiivsust ja tonaalsust, siis Kens sai selleks tonaalsuseks iseeneses. Pääsu-Liis Kensi plastilisus ja õrnus ühes temas peituva energia intensiivsusega on silma jäänud ka teistes töödes, kus ta etendajana kaasa teinud on - tegu on haruldase tantsijaga kohalikul etenduskunstiväljal.

Kõigi nelja etendaja kehakasutuses andis tooni eelkõige sisemisele impulsile järgnemine ning ka aktiivne vastujõud: suunavahetused pärast impulssi, algsele suunale vastu surumine, teadliku inertsi rakendamine sissepoole ja ka näiteks keharaskuse või surumisvõtte kasutamine. Kuigi hetkiti liikusid kehad ka ekspressiivemalt ehk rohkem väljapoole ja suurema amplituudiga, tundus, et töötati pigem fenomenoloogilisel tasandil ja kehamaastiku sees. Nii näisid etendajate kehad liikuvat valdavalt sisemise paine, mitte üksnes füüsilise, vaid füüsikalise pingestatusega, peegeldades (ühiskondlikke?) piiranguid, reageerimist, vahel ka osavõtmatust. Sellele sekundeerisid suvalisuse muljet jätvad häälitsused, itsitused, ohked, mis ka publikuliikmeid muigama panid. Liikumisfraase korrates muudeti ka häälitsuste loomu, näiteks algul nähvatud sõna võidi hiljem öelda möödaminnes ja pehmelt või vastupidi.

Kogu lavastust läbivaks teemaks tunduski olevat eri allikaist pärit jõu rakendumine etendajate kehadele nii liikumismustrites kui ka keha sisemises olekus. Iseäranis intensiivselt mõjus helikujundus. Algusosa domineeriv heli mõjus esiti minusugusele helitundlikule inimesele agressiivselt. Asusin seetõttu jälgima oma kehakogemust ja adusin, kuidas pikapeale ka mu enda taju ja keha helinivooga harjus. Ning hiljem oli võimalik lisaks helile juba ka liikumisele, valgusele ja ruumis tasapisi liikuma asunud kehade seisundile keskenduda. Visuaalselt kõige mõjuvamaks ja ühtlasi atmosfäärilisemaks kujunes stseen, kus piiritletud, kontrastsetes valgusvihkudes etendajad staatiliselt istusid või lebasid, ruumi täitmas leebe helimaastik ja vahune "kunstlumi".

Lavastus pani mõtisklema, kui palju jõudu ja sisemisi ressursse nõuab tänane maailm, mis justkui nõuab kõigele reageerimist ning samas pommitab meid meedia kaudu üle totaalse infomüra ja sadistlike, ebaeetiliste tegudega kõikjal maailmas. Kuidas hoida sisemist baromeetrit eluterves vahemikus, kui ümbritsev surub täie jõuga seintest, laest ja silmist peale? "Softpower" pakub eelkõige kohta ja ruumi tajukogemuseks, teema ja idee üle reflekteerimiseks jätab see publikule vabad käed.

¹ https://praxis.ee/uploads/2026/03/Maskuliinsus_raport.pdf