Xiu Xiul ei olnud muidugi mingit põhjust kellelegi tõestada, et neil on vaja vinti üle keerata ja sügavale friigimerre laskuda. Oma üheksandaks albumiks oli USA avangardmuusiku Jamie Stewarti Hiina filmi järgi nime saanud loomemootor end kuulamatult piinarikka ja kuuldavalt piinatu vahel balansseerinud juba 12 aastat. Enne, kui “Angel Guts: Red Classroom” sai Xiu Xiu plaadiks, oli tegu 1979. aasta Jaapani erootilise filmiga. Klassikaline Xiu Xiu nüke. Uue võttena viis Stewart aga oma juba niigi toore ja halastamatu lähenemise uude äärmusesse: ainsate instrumentidena on muusikat tegema jäänud kiviaegne trummimasin, tema sugulane trummikomplekt ja analoogsüntesaatorid. Selle kõige peale lisada veel Stewarti eksimatult äratuntav hääl, mida justkui mingi eriti võika piinamismasina abil kaheks rebida üritatakse ning kokku saab eriti tumedatele ürgpahedele rõhuva albumi.

Plaadifirma ise võrdleb “Angel Guts: Red Classroomi” Suicide’i, Einstürzende Neubauteni ja Scott Walkeriga ning kõik võrdlused on omal kohal, sest paksu tehnikasudu ja masinalärmiga kokku ei hoita. Omaette küsimus on muidugi, kellele seda kõike vaja on. Xiu Xiu on üks sellistest artistidest, kes inimesed kahte lahtrisse jagab, nagu oma põhimõtetele truuks jääv kunst tegema peakski. Ei saa pahaks panna, kui Stewarti aina süvenev äng ja üle võlli teatraalsus isegi suurele noise’i-sõbrale võõraks jääb. Kümneid kordi järjest “dick” kuulata nagu loos nimega – üllatus-üllatus – “Black Dick” ei ole eriti meeliergutav kogemus. Aga samas töötab“Angel Guts: Red Classroom” tervikuna tõepoolest filmina: sellisena, kus kuulaja poole marsib terve armee hambuni relvastatud tapjaroboteid, kes tahavad lihtsalt kellelegi öelda, et me elame haiges maailmas, aga neilgi on sellest meel kurb. Kogu oma inetuses väga ilus plaat.

7/10

Nõrganärvilistele mittesoovitatav “Stupid In The Darki” video: