Mees on kahe mulluse suurima hiti, Daft Punki "Get Lucky" ja Robin Thicke'i "Blurred Lines" aju. Lisaks on ta skoorinud juba selle plaadi singliga "Happy". Mida pealkirjadki ütlevad: kõik on hästi ta elus, ta on õnnelik. Kuidas on võimalik mitte olla õnnelik, kui see, mis sa teed, on ka su hobi ja armastus, sa oled selle asjaga edukas, ja ega raha ka päris tähtsusetu ole. Miljonäride nukrutsemine ei kõla tõepäraselt vaatamata idealistlikele juttudele sellest, et õnn ei peitu rahas.

Pharrelli teise albumi eellugu on õndsalt kuldne tee, lõputult kas just kunstilisi, aga igal juhul kommertslikke õnnestumisi. Kuldne puude. Popp kui lõputu hedonism, Pharrell kui vananematu popi prints, teda on ka vampiiriks peetud, sest näeb 40sena välja samasugune nagu 20sena. Ka noorust saab osta ja muusika tervendav mõju ja Pharrell toidab popkultuuri müüte kenasti. Peale selle ümbritseb ta end pidevalt noorte plikadega, võibolla imeb nende verd, sest need vahetuvad kogu aeg, õigemini, kes neil vahet teeb. Nad on nägudega, et on õnnelikud Pharrelli päikese ümber. Päikesekuningas, hiilgus, Louis XIV, popabsolutism. 

Pharrell produtsendina on olnud tipus 15 aastat ja ei ole inimesi ära tüüdanud, välja arvatud NERDi fänne. Lause esimene pool on saavutus, milleks peab olema annet sõltumata sellest, kas ujuda vooluga kaasa või vastuvoolu. Pidevalt vastuvoolu ujudes tipus olla ei saa, sellepärast on Pharrell mugandunud omaenda loodud koodeksisse, seda ajaga lahjendades, (musta) popmuusika kaanoneid järjest enam omaks võttes. Aga tal on hittide peale hea nina ja ta oskab endiselt imelikke elemente kogu maailmale vastuvõetavaks muuta. Tema lugudes sisaldub üllatusi ja ta on produtsendina kindel kvaliteet isegi üllatustevabana, ehkki, ma kahtlustan küll, et uued radikaalsed noored hiphopikutid nagu Earl Sweatshirt ja Tyler, The Creator kutsuvad ta oma plaatidele samasuguse kummardusena, nagu Pharrell ise kummardab souli, disko ja fungi varamu ees - mida ta noorena ei teinud.

Nüüd tagasi algusse. 90ndate lõpus lõi produtsendiduo The Neptunes (Pharrell + Chad Hugo) uue keele urbanpopis. Kelise album "Kaleidoscope" on selle ehedaimaid, eredaimaid näiteid. Kuulekalt olid mustad mässajad, R&B ja hiphopiprodutsendid elanud Curtis Mayfieldi ja James Browni paladest rehitsetud sämplite peal, kruttides taustaks vopsuma kena mahlakat biiti. Siis tulevad anarhistid, kes võtavad inspiratsiooni briti postpungist, Public Image Ltd-st, no-wave'ist, Suicide'ist, euroopa popist ja otsustades avangardsete trummikombinatsioonide ja metalsete, häirivate kõlade järgi, ka Einstürzende Neubautenist ja tulemuseks on hoopis teistmoodi helilise ruumi kujundus, kus on ohtralt õhku, kus funk moodustub kohati täiesti vastaka loogika järgi: bassiliinid ei ole keskmes, vaid pigem purustavad harvade plahvatustena ümbritsevaid harmooniaid, gruuv ei alga löögi pealt, vaid kuskilt õhust, vahepealt, ning kogu lugu oleks justkui koost lahti võetud ja valesti kokku tagasi pandud, ning kõlab seetõttu pungilt ja toimib üllataval kombel isegi paremini kui korralik rififunk, sest on hoogne, värske ja rajude rõhuasetustega.

Mainitud lahendused jõudsid just kuldlõikeni Pharrelli ja Hugo bändi N.E.R.D debüütalbumil "In Search Of..." (2001; 2002), millest soovitan kindlalt esimesena ilmunud elektroonilist versiooni, hiljem levis laiemalt rock-saundiga variant, millisel rajal jätkas ka N.E.R.D järgmine, traditsioonilisem (ent ometi geniaalne) funkrock-album "Fly Or Die" (2004).

Neptunes jätkas trummimasinate ja electro-kolinaga muuhulgas Britney Spearsi hüvanguks. Neptunes muutus uueks valitsevaks diskursuseks. Nende biit ja mürts aga mahenes ajaga.

Pharrelli eelmine, tema esimene sooloalbum "In My Mind" kinnistas mõningaid tema ja kolleegide ideid universaalsemas popkeeles.

Arvestades minevikku ja olevikku võis teiselt Pharrellilt kõike oodata, või mitte midagi uuenduslikku. Vaevalt, et nii loominguliselt kui, ütleme otse, rahaliselt kõike saavutanud mees nüüd enam uut lehekülge raatsib keerata kui vana on veel nii armas lugeda. 

Küll aga võis loota sellist futuristlikku ja ideaalset funkpoppi nagu on viljelnud viimasel ajal Justin Timberlake (tema puhul jääb ületamatuks 2006. aasta "Future Sex/ Love Sounds". "GIRL" sõidab pigem Daft Punki poolt sisse sõidetud teel: meisterlikult teostatud n-ö ajaviitepopp. Rikaste klubide popp, olgu need siis jaht- või ööklubid. Siiski jääb puudu Daft Punki "Random Access Memoriest" iseloomustanud viimistlusest. Nagu loomulikult ka algse Neptunesi või vana N.E.R.Di originaalsusest.

Turvalisi valikuid võib teha, eriti kui oled ise mõningaist neist valemitest kirjutanud, aga sel juhul ootaks täiuslikku teostust.

Teisalt võivad just need valikud tulevikus kinnistuda, pole võimatu, et Pharrell on valinud enda jaoks ideaalsed lahendused lookirjutuses, saundis ja produktsioonis, ja see plaat on see, mis tulevikus üles otsitakse, kui räägitakse 21. sajandi alguse elektroonilisest R&Bst. 

Sest kui Pharrelli jõukas loominguline pagas unustada, tuleb tunnistada, et need lood toimivad ülimalt hästi. "Marilyn Monroe", "Hunter", muidugi "Happy", ka "Brand New". Võib-olla on see funktsionaalsuse tipp just tänu sellele, et mõningad lahendused tunduvad lausa triviaalsed ja plaat EI TUNDU täiuslik. Igal juhul ei tasu seda plaati kõrvale visata.

7/10

"Happy": 

)