Drew on pärit Torontost, mis on suurlinnade esikümnes, aga neist kindlasti üks turvalisemaid. Tegelikult kogu Kanada on maailma rahulikem paik. Lõunas suur ja enam-vähem samal lainepikkusel olev sõjaline, poliitiline ja majanduslik jõud USA, rohkem naabreid polegi ning igasugustest konfliktikolletest ollakse nii kaugel kui võimalik.

Kanada ja iseäranis Toronto on ülimalt tolerantne, kus kõik kultuurid mahuvad kenasti üksteise kõrvale ära ja teravaid vastasseise ei esine kuigivõrd. Nii puudub ka suures osas Kanada hingega tehtavas muusikas see äng, kibedus ja kontrastsed toonid, mis on omased USA ja Briti pungile, getoräpile või töölisrockile.

Vahtralehemaa muusika on pastelne, seal on küll erinevaid toone ja tehakse sarnaseid vigureid, mida mujalgi, aga ta jääb mõnevõrra kammitsetuks ja pakendatuks. See on muidugi stereotüüp ja alati leidub erandeid, kuid Kanada indie-uhkuse Broken Social Scene'i ninamehe Kevin Drew teine sooloalbum pigem nende alla ei käi. Nimetaksin seda koguni arhetüüpseks Kanada levimuusikaks.

Drew esitab plaaditäie lugulaule, sh talle omaselt ka seksist, narkootikumidest ja ühiskonnast, kuid iseenesest mitte midagi revolutsioonilist. Esineb elektroonikat , kus kitarrid pigem toetamas („It's Cool“, „You Gotta Feel It“), kajasid („Bullshit Ballad“), meeleolult rammestunud olesklemist („Good Sex“, „Mexican Aftershow Party“) ja meesterahva mõtisklusi („My God“). Albumi teine pool kipub kohati venima ja uusi mõtteid ei too, kuigi teos ei ole eriti pikk.

„Darlings“ on sooloplaat, mis jätab ka sooloplaadi mulje. Isiklik avaldus. Drew ei näi sellega otsivat välist tunnustust, vaid soovib muusikat ja teksti endast välja saada. Plaat, millele ta heal meelel autogrammi kirjutab.

"Good Sex":