Plink ja Saarepuu tegelevad rahvusliku identiteedi elementaarosakestega. Nii nende näituste kui ka tööde pealkirjad on lühikesed, lihtsad eestikeelsed sõnad, mis on enamasti mitmetähenduslikud. Ja ühtlasi ka sügavmõttelised. Haapsalu näitusel näiteks oli nii mõnegi teose nimi „Veel“, mis viitab ühteaegu vee peal olemisele ja on ka määrsõna, mis võib anda lootust või selle kustutada olenevalt kontekstist.

Tallinna näitus „Maal“ on kahtlemata seotud maaeluga, kuid teistpidi saab siit välja lugeda ka kõige populaarsema kunstitehnika nimetus. On ka põhjust, sest üks teostesari käsitlebki täpselt neid mõlemat. Tegelasteks on siin väikesed inimesed, ja tõesti on nad väikeses oma mõõtmetelt, olles samas ka nö lihtsa või tavalise inimese võrdkujuks. Inimesed toimetavad maalide taga, vaataja näeb esmalt valget lõuendit ja alles selle taha piiludes on kumerpeeglist võimalik jälgida mehikeste tegevust, mis seisneb peamiselt puude ladumises, kivide veeretamises ja muus taolises tammsaarelikus. Mõnel nn maalil on ka lihtsalt puuriit või niisama halud.
Seda tööd toetab animatsioonielementidega video, kus samad tegelased laovad lõputult ümberkukkuvat puuriita, kusjuures nende tegevust juhivad suurte inimeste, antud juhul kunstnike käed. Väikeste inimeste toimetused on tegelikult määratud kõrgemate jõudude poolt, olgu nendeks siis loodusseadused, traditsioonid või võimulolijad.
Kunstnike positsioon on aga samuti ambivalentne – enamikus videotest kehastuvad nad ise väikesteks inimesteks, kes tassivad kaelkookudega mööda linna veeämbreid, raiuvad jäässe auke, künnavad põldu või tassivad kive.
Lisaks rahvariietele, mida nii nukud kui kunstnikud kannavad, on just põllukündmine oluline rahvusliku identiteedi tähistaja. Ühes videos künnavad nad vanamoodsa traktoriga ringiratast lõputut põldu, mis ei näi iial küntud saavat. Teisel käib sama traktor mööda ringikujulist trajektoori, kusjuures üks ring vaod tekivad ja järgmisel kaovad nagu nõiaväel.
Protestantlik tööeetika on ammu diskursusena moest läinud, aga tegelik elu nõuab jätkuvalt leiba lauale ning seetõttu on palju inimesi, kes diskursustele vaatamata teevad lihtsaid töid, milleta me keegi elada ei saa. Keegi neid ei hinda ega tunnusta. Nüüd ometi on nende väikesed mured jõudnud linnapubliku ette, ja seda kõike tänu Plingile ja Saarepuule.
Puudeladumine on samasugune lõputu missioon, mida vaatamata tehnika arengule väga paljud Eesti ja teiste vähearenenud, kuid looduslähedaste maade inimesed teevad. Sellised tööd toimivad tsüklilises ajas ega ei saa kunagi valmis. Linnainimene võib neid töid vaadata isegi romantilise pilguga kui meditatiivse elurütmi tekitajaid, maainimestele on see enamasti rutiin ja paratamatus.
Plingi ja Saarepuu käsitluses on see kõik ilus, kurb ja naljakas samaaegselt. Nende iroonia on kuidagi südamlik, isegi tööd, kus vaatajale näidatakse palja tagumiku asemel tema enda nägu kõverpeeglis, ei mõju sugugi solvavalt, vaid pigem tugepakkuvalt ja identiteeti kinnitavalt.
Plink ja Saarepuu oskavad luua mõjusaid kujundeid, mis panevad vaataja nägema tavalisi asju teise nurga alt. Nad ei lajata üheplaanilise sõnumiga, vaid liiguvad erinevatel tähendustasanditel ja annavad ka vaatajale võimaluse avastada jõujooni kõrge ja madala vastasmõjudes. See kõik ongi just see, mida hea kunst peaks tegema. Ehk on põhjus, miks nad veel maailmakuulsad pole selles, et verbaalne osa nende kunstist on väga eesti keele keskne. Või pole nad lihtsalt piisavalt karjeristid.

Villu Plink ja Silja Saarepuu "Maal"