21. septembril 80. sünnipäeva tähistanud kanada laulja, laulukirjutaja, luuletaja ja kirjanik Leonard Cohen avaldas ümmarguse sündmuse puhul oma 13. stuudioalbumi – “Popular Problems”.
Äsja ilmunud plaat on fluidumilt vägagi cohenlik ning temaatika ja väljenduslaadi poolest küllalt sarnane laulja eelmise albumiga “Old Ideas”. “Popular Problems” on siiski ehk möödunud plaadist mõnevõrra hoogsam, haarates taas muusikasse klassikalise folgi ja bluusi kõrval ka tinglikult souli, hispaania rahvamuusika mõjusid jm.

Nagu öeldud, haakub lugude temaatika Coheni varasema loominguga, ulatudes mingis mõttes isegi debüütalbumini. Ometi ei saa öelda, et ta end kordaks või oleks küllalt suletud kujundite-teemade ringi lõksu jäänud. Kuigi Cohen on 1960. aastatest peale eeskätt inimsuhetega, valdavalt vist isegi armastuse ja naise olemusega tegelenud, on ta oma tunnetuses ja arusaamades üha sügavamaks ja mitmekesisemaks muutunud. Tema tekstid ja muusika pole ju teab mis keerulised ja mitmekihilised, ent kujundites ja mõjususes on need hämmastavalt tugevad. Ja loomulikult ei ole kogupildist vähem tähtis Coheni enda isik, õigemini selle teatav salapära.

Kõnealune album on küllalt tõsine, kuid teisalt ei muutu see koormavaks või masendavaks. Võtkem näiteks lugu “Almost Like The Blues” – Cohen räägib nälgivatest ja piinatud inimestest ning oma argusest jõhkrale tõele näkku vaadata, ent ta teeb seda kergelt ja siiralt, ilma igasuguse võltspaatose või -kaastundeta. Kardan, et sellist siirust ja otsekohesust enda suhtes ei leia tänapäeva levimuusikas palju.

Veenev ausus iseloomustab ka “Popular Problemsi” ülejäänud palu. Lugudes “A Street” või “Did I Ever Love You” vaatab Cohen nii endale kui ümbritsevale julgelt otsa, püüdmata seejuures midagi ilustada. Lisaks tekstidele jääb mõjuvaks ka lugulaulude muusikaline külg, rääkimata palade kergetest ja heamaitselistest seadetest.

Kõike eelpool öeldut arvestades koondubki “Popular Problems” suurepäraseks folkalbumiks.