Kõik Foo Fightersi uue plaadi arvustused on seda meelt, et plaadiga kaasnev dokumentaalsari on palju huvitavam. Kahtlesin selles natuke, sest Foode eelmine plaat oli mul aasta lemmik ja see sari veidi igav.

Niisiis, filmitud ja lindistatud on kõik kaheksa laulu eri linnades USA-s. Chicago, New Orleans, suured muusikalinnad. Dave Grohl intervjueerib nende linnade tuntuid muusikuid, tihti vanu musti bluesimehi, ja lavastab ta ju visuaalselt tegelikult säravalt. Igas laulus on ka külaline, plaati avavas Chicago palas näiteks Cheap Tricki naljaninast kitarrist Rick Nielsen. Teda lahti võtvat intervjuud oli üsna huvitav jälgida, sest olen Tricki alati pidanud kuidagi labaseks rokibändiks.

Muusikaliselt ei murra bänd siin aga piire. Eelmine plaat oli hea selletõttu, et bänd läks seda lindistama keldrisse, oli toores. Uus plaat kordab aga mõnede eelmiste, vahepealsete plaatide materjali, enim ehk 2008. aasta plaati "Echoes, Silence, Patience & Grace". Kohati Dave karjub nii jõledalt, et avalikus kohas seda kuulata ei julge.
Intrigeerib ehk plaadi keskele peidetud "What Did I Do?/God As My Witness", mis ongi selline kahest loost kokku pandu, nagu nimi aimata lubab. Lõpulooks jäetud 7-minutine staadionirokk "I Am A River" üllatab vähem.

Kuula plaati: