Mauno Meesiti uut albumit "Closer" sisse juhatav tekst viitab asjaolule, et just nüüd, üle kümne aasta pärast Sinise loometee algust, on põhjust välja käia isiklik ja intiimne, kurvalt tehtule tagasi vaatav sisekaemuslik album. Asetame mikrofonid kitarrile lähemale, kasutame papist ja puust lipitsaid, et füüsiline-inimlik impulss kitarrikeeltes tõhusamalt salvestuks, teeme kõike pehme puutega, et asja olemuse tabamiseks peaks kõrva monitorile hästi ligi viima (veel parem – suletud kõrvaklapid), et iga inimlik eksitus ses õrnuses esile kerkiks. Pea iga artist leiab end kunagi seisukorras, kus tunneb vajadust haavatavust sel moel demonstreerida. On tervitatav, et Meesit saatelehel oma lähtepunktide teoreetilisest ideest kuni praktiliste tehniliste võteteni aru annab. See paneb viimasel ajal moeasjaks kujunenud "vaikusekultuse" taotluse kindlaisse raamesse, muudab mitmeid kordi õhku visatud sõnakõlksu käega katsutavaks.

Raske on leida pidet Meesiti varasema loominguga, eepilise dark-electro-popiga, mis oli vastupidiselt kõnealuse albumi naturaalsusele tehniliselt ilutsev, digitaalsädemeist pungil. Mis jäänud, ongi ehk see eepika, aga seekord rohkem instrumentaalilt vokaalile üle kandununa. Kui varem oli instrumentaal kompresseeritud, ikka väga tihke, siis nüüd järgneb kõik muu pinges vokaalile, mis dikteerib, keelab, käsib. Poob hi-fi-masinavärgi ja laseb mikrosaundidel vaikusest kujundeid moodustada. Selles mõttes impulsiivne ja spontaanselt arhitektooniline album. Eks ta nii ole, et dünaamika ja muusika ruumilisus üldiselt muutub selgemalt tajutavaks kui gain'i nii kõrgele ei kruti. Keera lihtsalt hiljem volüümi juurde, kui tahad valjemini kuulda ja võtadki detailid välja. Loomulikult aitab kaasa juba loomupäraselt selgelt eristuvate väljendusvahendite põimimine – tämbrid, värvid, kihilisus...

See kõik puudutab kontseptsiooni ja tööriistu. Need tööriistad loovad ilusa põhimõtte, ent Meesiti raamistik varjutab loomingu sisulise mõjuvõime. Tema vokaaliga tekib teatav probleem ja see on siin plaadil ometi kõige otsesem viis, mille kaudu ta kuulajaga suhtleb. Kõige otsesem, aga loomult distantseeritud. See justkui püüab oma olemasolu õigustada, muutudes ses püüdes kohati pateetiliseks ja ennasthaletsevaks, raisatud komponendiks. Alates pingutatud tämbrist kuni inglise keele fraseeringuni välja. Tundub, et kogu tema alaselg oli krambis ja käed rusikas, kui ta neid sõnu soigudes lendu lasi. Nii sügava kunsti rüppe võis ta langeda.

Tööriistad ja viis, kuidas nad teineteisega seotud, kompositsioon, väärib tähelepanu, aga see, mida nendega tegema hakatakse, künnab läbi albumi ühte vagu ning karjub muutuste, arengute järgi. Need lood viivad eikuhugi. Mõni vastus oleks nagu luku taha vangistatud ja võtmed Meesiti käes. Ta justkui tahakski kaude viidata isiklikule valudes olukorrale ise lahendusi teades, aga ei anna piisavalt vihjeid, et mina nende vastusteni võiks jõuda. See on veits egoistlik enda tagurpidi esitlemine.

Võimalik, et emotsiooni, tunnetuse tabamine sai niivõrd esmaseks eesmärgiks, et laulukirjutuse esmane tasand jäi tagaplaanile. Aga sõnumi kandmiseks ei piisa sõnadest, ka mitte instrumentaalse idee markeerimisest, vaja on sisu ennast. Lihtsustatult, ükski laul siit ei jää pähe kaikuma, enamik haihtub õhku, hiljem meenub vaid see üldine pilt ja meeleolu, mida "Closer" samas osati edukalt etendab. Ja võib-olla see oligi primaarne tahe. Mõjuda passiivselt-afektiivselt, mis sellest, et vahepeal suisa humoorikana näiva ängiga.

Instrumentaalselt ilmneb imekauneid meloodilisi, hõrgult harmoneeruvaid sahisevaid (tühi)käike, mis on enamasti paraku hõivatud vokaali kantseldamisega. Osa fragmente tahaks eraldi kuulata, paneks luupima ja oleks tõenäoliselt super. Praegusel kujul laeb see album end esimesel korral täiesti tühjaks. Ma ei kipu seda enam kätte võtma, sest usun teadvat, kui raskeks see ise ennast peab. Aga kindlasti ei jätnud see mind puutumata, sest unikaalsed konfliktid jätavad jälje alati.