"Sipelgamees" räägib loo äsja vanglast vabanenud Scott Langist, kes viimases hädas ühe miljonärist pensionäri majja sisse murrab ja sealt salapärase rõivastuse leiab, mis oma kandja vaid ühe nupuvajutusega imepisikeseks muudab. Peagi võtab mehega ühendust kostüümi leiutaja, kellel on Langile ohtlik missioon. Kuna see on eksvangi ainuke võimalus oma tütre silmis lunastus leida, võtab Lang ülesande vastu.

Sarnaselt "Galaktika valvuritele" on ka "Sipelgamehes" huumor väga olulisel kohal. Seetõttu on peamiselt komöödianäitlejana leiba teeninud Paul Rudd nimirolli suurepärane valik. Nagu pealkirigi eeldab, on oluline osa koomikast rajatud Sipelgamehe kui superkangelase tobedavõitu kontsepti ümber. Tema väikesemõõtmelised võitlused ja sekeldused paistavad kõrvaltvaatajale tahes tahtmata üsna jaburana, olgugi et tegelikult võivad kaalul olla paljud elud. Näiteks toimub "Sipelgamehe" niinimetatud lõpuvõitlus peategelase pisitütrele kuuluva rongikomplekti peal.

Kahjuks on elav huumor praktiliselt ainuke "Sipelgamehe" lunastav aspekt. Struktuuriliselt on see sügavalt traditsiooniline Marveli koomiksifilm, milliseid tuleb nende poolt viimasel ajal nagu konveierilt. Võib-olla olnuks tulemus isiklikum, kui lavastajatoolil istunuks Edgar Wright, nagu algselt plaanitud, aga kahjuks on "Sipelgamees" praegusel kujul järjekordne hingetu produkt. "Tasujate" fännidele läheb see peale, pole kahtlustki, kuid iga kogenum kinokülastaja saab kergelt pihta, et Marvel on juba ammu lõpetanud uute ideede välja pakkumise ja töötab korduva valemi järgi, mis pole neid seni alt vedanud.

Näitlejadki paistavad väsinud – ilmselt on süüdi kohutavalt geneerilised rollid. Michael Douglas, kellel seljataga pea poole sajandi jagu filmikogemusi, oleks justkui poolunes, sest mingisugust emotsiooni temast igatahes välja ei paista. Andekale Corey Stollile on ette antud roll, mis on kokku kirjutatud igat võimalikku kurikaelale omast klišeed silmas pidades, säramiseks ei anta võimalust tallegi. Positiivselt jääb meelde Michael Peña, kelle muhedad ütlemised ja vahetud reaktsioonid korduvalt naeru suule toovad.

"Sipelgamees" on Marveli teos nagu iga teinegi – ta pole omasugustest parem ega olulisel määral ka halvem. Kellele sama stuudio tööd varem istunud on, ei pea kindlasti selgi korral pettuma. Film on kvaliteetselt tehtud ja uhketest eriefektidest lookas, väheks jääb aga tegijatepoolset südant ja kirge. Superkangelaste maailmas ei ole "Sipelgamees" midagi vähimalgi määral uut: ta on nii turvaline ja konventsionaalne kui võimalik.