Vabandust, kallid jazzmuusikud. Kui iga teie järgmist punti vaadates jääb mulje, et tegemist on kahe teise bändi liikmete kõrvalprojektiga, tekib küsimus, kas Ots ja Eller tõesti ei tooda piisavalt järelkasvu, et liikmed ei hakkaks liiga tihti korduma.

Kuid see pole ainult teie probleem - hea bändikaaslane on kulla hinnaga igas skeenes. Istusime eile õhtul punkkontserdi bändide vaheajal vana semu Georgi Maksimoviga Vene tänaval Kelmi ees. Kümme aastat hardcore-bändides nagu NMR ja Sociasylum mänginud kutt nentis, et teeks küll peale aastast pausi uue bändi, kuid kust võtta trummarit, kes oleks tehniliselt tasemel ning armastaks seda muusikat. Osutasin kõrvalseltskonnas istuvale Tartu ansambli Project Dekadenzi trummari Stirlitsi poole ning nentisin, et Georgil tuleb hakata jõelinnas proovides käima.

Suvel trehvasin Trad.Attacki kontserdil BFM-i hoovis thrashmetal-neliku Cantilena trummarit Tõnis Noeveret. Ta oli elevil, sest nende uus laulja pole ei eestlane, nagu eelmine, ega venelane, nagu bändi keelpillisektsioon vennad Zalmanovid. Ning proovis käib hoopis põhjanaabrite juurest, kuigi pole ka soomlane. Aga sellest ma ei saa veel rääkida, las bänd kuulutab ise tema isiku varsti välja.

Aga tõesti - olgu skeene bändide põhiraskus kanda koolitatud või iseõppinud pillimeestel, probleem kattub. Ning mida väiksem skeene, seda tõsisemalt kummitab selle hakkajamaid loomeisiksusi küsimus, kust leida mõttekaaslasi, kes oskavad, tahavad ning viitsivad teha. Sest olgem ausad, nõuded bändide mängutehnilisele ja ka väljanägemise poolele on viimase viie aastaga tõusnud täiesti teisele tasemele. Näiteks lõua alla tõmmatud pruuni basskitarri võivad endale tänapäeval lubada väga vähesed meistermängijad. Olen märganud, et kõige suurem kriis on vinge frontmani kvaliteediga lauljatega. Siis edasi trummaritega. Bassi võib hädapäraselt tinistada ka iga kitarrist, kuid kes see ikka tahab olla anekdootide peategelane? Kuuekeelsemehi on seevastu mõlema jalaga segada, kuid vähemalt noorte hulgas raskendab õigete meeste leidmist tõik, et bändiliidrit huvitav žanr ei pruugi olla seltskonnas piisavalt popp. Ning vanematel inimestel on pered, kodud ja tööd, mille kõrvalt on tõsisemaks tegemiseks ühise aja näpistamine peamurdmine omaette.

Minu elukogemus ütleb, et teismelistest hobipillimeestest saavad kahekümnendate eluaastate keskpaigaks poolprofid keskmiselt ühest iga bändi kohta. Ülejäänud kas kasvavad välja või lõpetavad arenemise. Ning üks probleem on selle kõige juures veel - kordumised tekitavad lõpuks seisaku. Skeene jääb mingisse mugavustsooni kinni, konnatiigistub. Ning lõpuks ei jää kuulajal midagi muud kui nentida - väga tore, et viitsite, aga tahaks midagi värsket ja põnevat ka saada.