Mele Pesti kirjutas raamatus "Mate ja miljon mahla" ühe tema melomaanist sõbra suurest pettumusest Brasiilias, et isegi seal riigis kuulab rahvas ikkagi sülti ja head kraami peab tegelikult tikutulega taga otsima. Sellest võib järeldada, et brasiillaste panust populaarmuusikasse võib pidada üsna omapäraseks ja brasiilialikuks, ent arvukaim austajaskond on ikkagi tekkinud väljaspool kodumaad. Kuigi neopsühhedeelne kvartett Boogarins on üsna edukalt andnud kontserte ka kodumaal, said nad kõvema hoo sisse ikkagi alles pärast plaadilepingu sõlmimist New Yorki firmaga Other Music ja nüüd nad esinevad menukalt nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas.

Teine kauamängivgi on salvestatud suisa Hispaanias bändi 2014. aasta tuuri aegu. Kui esimest plaati "As Plantas Que Curam" tehes oli Boogarins duo, siis bassimehe ja trummari jagu ollakse nüüd täisbänd, kes mitte ainult ei esita bändi algupäraseid kodusalvestusi kontserdilaval, vaid laiendab helipilti ka lavaimprovisatsioonidega.

Arranžeerigute mõistes annavad tooni psühhkitarrihelid, kompositsiooniliselt kuuleb aga lopsakaid seitsmendikakorde ("Avalanche"). Kui bänd võtabki mõne kehtestavama rifi ette ("Tempo"), siis sedagi tasakaalustab mahe brasiiliapärane harmooniakäsitlus. Aegajalt kostuvad mitmeosalised loostruktuurid ("Mario de Andrade - Salvagem" või eelviimane pala "Sei Lá") lähenevad suisa art-rocki territooriumile. Vahelduvad traditsionaalsemat sorti jangle-pop ("San Lorenzo" nagu varane REM kaverdamas Marcos Vallet) ja kõhedapoolsem veidrus ("Falsa Folha de Rosto").

Boogarins sobitub kindlasti samasse neopsühhedeelse pop-rock-muusika konteksti, kus juba ees Tame Impala, Panda Bear, Django Django jt. Kui eelnimetatud artistid töötavad eeskätt oma anglo-ameerika pärandiga, siis Boogarinsi taustsüsteemiks on paratamatult ka Tom Jobim, Caetano Veloso, Os Mutantes jt, kelle loomingulist mõju on seni läbi laenude ja tsitaatide tutvustanud laiemale maailmale ansamblid nagu Stereolab. Boogarins esitab kogu seda varasalve otse ja orgaanilisemalt. Võib-olla pole Boogarins Brasiilia vaste Tame Impalale, pigem ehk võiks paralleele tõmmata Rootsis sarnast kõla ja emakeelset lüürikat kombineeriva Dungeniga.