Suhtumine surma on ambivalentne ja õigupoolest saab kõik alguse sellest, kas võtta surma elu loomuliku osana või käsitleda neid vastandlike, üksteist välistavate äärmustena.
Joanna Ellmann näib pooldavat esimest lähenemist ning kasutab sõna, muusikat ja fotot pigem oma gootilike vaatluste dokumenteerimisel. Just nimel vaatluste, sest kindlaid seisukohti ja manifeste ta väldib delikaatselt. Ja need vaatlused on terased, juba kogumiku esimesest luuletusest jäi silma rida "Siin linnas on palju puid, / kelle käed ulatuvad kõrgele". Mind on alati häirinud see, kui puude ja taimede kohta kasutatakse elutule objektile viitavat sõna "mis". Sissejuhatus oli hea, morbiidsetel teemadel kirjutaja suhtub ümbritsevasse elavasse maailma lugupidavalt ja teraselt.

Õigupoolest algas sissejuhatus juba varem. "Sulgunud ruum" on multimeedia komplekt, efektse kujundusega kõvade kaantega raamat must-valgete fotodega, kaasas CD, kus Ellmann ise loeb luulet, Kiwa Noidi müstilised ambienthelid ja kummalised heliefektid taustal kumisemas. Kui efektselt kõlaks nende kahe koostöö elavas esituses kuskil surnuaia serval asuvas mahajäetud kirikus. Ja kabeliaias ärge oodakegi kohata kõndimas Imelikku ja Teelet. Luuletuste mõte ja tekst on mõistagi must, aga mitte valgel, vaid koltunud hallil paberil. Ei taha tõesti öelda, et pisikesed pehmete kaantega luulevihikud kuidagi odavale paberile trükitud sõnumi mõjusust vähendavad, aga jah. "Sulgunud ruum" on juba vormi mõttes ehe kunstiteos, mis ilmus limiteeritud, 300-eksemplarilises tiraažis ning tuleb tunnistada, et ses mõttes juba välimuselt üks ülimalt mõjus luulekogu.

Teispoolsust kompav subkultuur on jätkuvalt elujõuline. Tumeda ilu esteetika on mõistagi hämar, kuid selles sisaldub oma uhke ülevus ja suursugusus. Surma palge ees oleme kõik võrdsed, surmal pole eelarvamusi ja ta on maailma veendunuim demokraat. Mingis mõttes tuletab "Sulgunud ruum" meelde Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa aastatetaguse ökoapokalüptilise projekti "Mullatoidurestoran". Sünkjat erootikat, üleromantiseeritud maagiat ja kitši kaisus mõnulevat viktoriaanlikku glamuuri "Suletud ruumis" ei kohta. Tunded on ehedad, emotsioon vahetu, ülearusel kohta pole. Võimalik, et võrdlus gootikaga tuleb pähe, aga ehk ei ole see parim võimalikest.

Joanna Ellmann eksperimenteerib sellises maailmas, mis on enamasti tabuteema. Teisalt võiks öelda, et ta eksperimenteerib maailma kõrval olevas maailmas.