Arctic Monkeyse liidri Alex Turneri teise projekti The Last Shadow Puppetsi teine album "Everything You've Come To Expect" erineb jätkuvalt Turneri igapäevatööst. Kui arktilised ahvid blenderdavad kuulaja indie-psühhedeelse poprocki kokteili, siis koos Miles Kane'iga tehtav The Last Shadow Puppets krutib peale retropopisageduse.

Plaadi avalugu "Aviation" on veidi närviline, kuid tõmbab oma tempoga mõnusalt kaasa. Ja mõistagi tunneb Turnerile nii iseloomuliku sügavalt kurva hääletooni ära esimesest silbist.

Kuid järgmise looga vahetab album takti ja suikub unenäomaailma. "Miracle Aligner" on nii mahe, et sobiks igaühe kõige roosama unenäo heliribaks. See unenägu on segu kõigest läilast ja jaburast ja peaks kindlasti sisaldama lillat ükssarvikut, vikerkaart, õnnelikke hipisid ja ohtralt kaisukarusid. Aga see kooslus oleks cool, mitte mage.

Kolmas lugu "Dracula Teeth" on albumi väljapaistvaim ning jätkab unenäolainel, kuid hoopis teises võtmes. Kaisukarude Vabariigist on saanud müstiline mets, kus iga puu tagant võib välja karata mõni moondunud näoga tegelane. Need Draculad ei ole agressiivsed ega ründa kuulajat, küll aga hoiab lugu pinget.

Kuid pärast maagilisest laanest lahkumist saabub kummaline seisak. 12 loost koosnev album ei üllata enam ja vahel tundub, nagu kuulaks kogu aeg sama lugu. Mõned palad, näiteks "Sweet Dreams" ja iroonilisel kombel ka nimilaul "Everything You've Come To Expect" (vaadake alt videot) vupsavad aga liialt Arctic Monkeysega samasse auku.

Kuulajat hoiavad plaadi küljes ehk veel sarnaselt avalooga närviline, kuid märksa dramaatilisem "Bad Habbits" ning pehmelt alateadvusse sukelduv "The Dream Synopsis".

Ehkki kollektiivi teine kauamängiv on ääretult korralik plaat oma kõrghetkedega, jääb kokkuvõttes kõik liiga üheülbaliseks. Turner, Miles Kane ja ko jääksid nagu oma muusikasse liigselt unelema.