Sai taaskord VR’i lehitsetud, eesmärgiga ühte numbrit siis “arvustada”. Tegin seda viimati aastal 2012. ja üpris napisõnaliselt. Minu eeliseks on olla väljaande kunagine püsipanustaja. Tookord sain peale tolle teksti postitamist kirja ka peatoimetajalt, mille sisu oli järgnev: “Tere, Mikk!

“Ma ei tea, mis ajendas Su tekstikese Loteriis – on see eneseiroonia, mingi
põlgus, sisemine vastuolulisus, mis sunnib oma loomingut meile saatma ja
siis samas kanalit peksma, aga vahet pole. Vaid üht tahtsin märkida –
sellised sisutud, lugemata tehtud üldistused ainult kinnistavad
stereotüüpe ja ma ei tea, kuidas Sa oma loomingu puhul sellest
õigustamatust ükskõiksuse ringist välja tahad saada. Ka Pärnitsa kohta
saab ilma lugemata igasugust väita, eriti veel siis, kui oma nime all ei
esine, aga seda me ju ei oota ega taha.

Tervitades
…”

Tollal polnud ma veel kokku puutunud selle “ole-tänulik-et-me-sind-märkame” suhtumisega, et sa pead olema isandale tänulik. Talupoeg on tänulik, et mõisnik laseb oma maal elada. Nüüd saab Värske Rõhu üle arvustada/nuputada selle 2016. aasta suvenumbri põhjal. Tagasiside ja igasugune kultuuriväljaande üle mõtisklemine on selline tegevus, mida ei pea tegema. Ma siiski teeks, kuigi pole vaja. Ma tegelen kultuuri loomisega, seega tunnen nagu ma võiks siiski selle kandjaid kommenteerida. Samamoodi tunnen ma, et võin kommenteerida Eesti eluolusi. Samamoodi ei tunne ma aga vajadust kritiseerida muusikaväljaandeid, ega Rootsi sotsiaalhoolekandesüsteemi. Püüan seekord siis natukene põhjalikumalt teha.

Kõigepealt välimus. Minetatud on nooruslik, eksperimenteeriv välimus ja kanda kinnitub Keel & Kirjanduse laadne disain. Esikaanel laiuv lilla latakas ja logoga must ruut peidavad enda all kellegi fotosid ja joonistusi-illustratsioone, mis on mu arust parajaks ja irooniliseks kujundiks VR’i Kultuurilehe poolt allaneelamise kohta. Noortepärasus on nüüd pigem teisejärguline, isegi ebaprofessionaalne ja ehk ka häbenetav. Väljaanne on justkui noorele täiskasvanule, keda groomitakse respektaakel kultuuriseltskonna lülitamise tarvis Vikerkaarde vms upgrademisse kaudu. Nüüd on selge, et VR on riigikultuuri veerenn, mille kaudu kõik vihmatilgad ühte torusse suunatakse ja nad ühte suurde vihmaveetünni kallatakse. Kuigi tegu peaks olema noorte inimeste kirjandusega, on ajakirja suund olnud sisult ja välimuselt sihikindlalt traditsioonilisuse poole. Jääb vaid unistada, mis oleks VR’ist saanud siis, kui ta oleks olnud mässumeelsem ja eksperimenteerivam, nõus õhinal vigu tegema ja kahtlasi aineid sisse sööma. Selle asemel lokkab konformism, mis algas riigi tasandile püüdlejate poolt kuni see tase ka saavutati (SA Kultuurilehe poolt allaneelamise näol).

Milline oleks siis too suund, milles mina VR’i oleks tahtnud minemas näha? Ergum, rõõmsam, julgem. Vähem halli. Praegu meenutab see pigem vanadekodu, kuhu noored surema saadetakse ja Sirbi/Kirjandusministeeriumi ajaks on nad laibad valmis (kuid siiski riiklikult tunnustatud laibad). Mul pole Eesti piires midagi vastunäiteks tuua, sest meil on alati olnud just säärase sarnase kujunduse, sarnaste juttude ja iseloomuga lood ilmunud. Noorus on sealt puudu. Raamid liiga kitsad, mässamist ei lubata, sest formaat is king. Minu arust on riik suurel määral “erastanud” noorte loomingulisuse, sest kui sa tahad siin riigis ilmuda pead läbi käima riigikultuuriväljaannete kadalipu. Nemad sätestavad mis on vastuvõetav noortekirjandus, nemad määravad mis jõuab lettidele. See on päris tõhus filter. Vaatame siis, mida selle suve eksemplär lugejale pakub.

Potsepa ja Tasuja luulet võiks arvustada koos (kuigi Tasujal on selles numbris hoopis üks jutustus), kuna mõlemi luulet võib iseloomustada nimetusega “ohvriluule”. Samuti saab ka öelda, et üle lastud naiste luule. Seda iseloomustab madal enesehinnang, sarkasm ja enteriklahv. Selles alazhanris on kerge luuletada, eriti noorena. Viimastel aastatel on säärane sita luule vorpimine läinud nii massiliseks, et sooviks sellele pöörata sarnaselt alarmeerivat tähelepanu kui seakatku puhangule. Seda luulet on nii kerge kirjutada, et see polegi luule. Selle tegemine ei nõua loojalt pingutust, sisekaemust. See on halb Twitteriluule, enteriklahv ära kulunud, see on iseenda äbarikkuses istumise ja oma õnnetuse imetlemine. Kuidagi koeralik, peksmisväärne on see olend keda neis lullades kirjeldatakse.

Potsepa luuletustes on ta alati ohver, kes imetleb ja naudib oma staatust. Armastus on seal sõnakõlks, tegu on internetis spoilitud ja alkoholist läbiimbunud monstrumolendiga, kellel v***. Sellise luule puhul on minu arust tegu “ligihiiliva” ohvrikultuuriga, kus noor naine brändib oma emotsionaalsed kahjustused ning ei näigi püüdvat sellest kõrgemale tõusta, ei ürita tsüklist välja tõusta ja midagi positiivselt näha. Positivismi asemel valitseb küünilisus, suutmatuses teise inimesega sidet luua kasutatakse aineid ja kogu see madalalaubaline labasus justkui eneseimetluse allikaks. Seda luulet loevad ainult samasugused noored, kes ei tahagi sellest väljapääsu. Sellise “luule” loomise kergsuse ja levimise tõttu selle eraldi esile toongi: see pole luule ja noored võiksid kokku puutuda pigem Kareva või Viidinguga. Ja emuleerida Karevat või Viidingut, mitte Tumblrist võetud ja ümber sõnastatud tsitaate või kalambuurikaid sõnakõlkse.

Kelly Turk on paks, seda sain teada ühest tema ETV’s loetud luuletusest, kus ta siis seda gimmick‘ut kasutas (write about what you know, amirite?) Selles numbris teeb ta samuti ohvriluulet, kuid ei haise vähemalt viina järgi. Samas on tema luuletused enteriluule meisternäidiseks ja ka seda tuleb tõsiselt taunida. Okei, iseenesest kirjutage, inimesed, kuidas tahate. Samas, kui esitate oma loomingu avalikuks hindamiseks siis võiksin kriitiku ja kaasloojana mainida, et see enteriklahv on ikka luules parajaks nuhtluseks. Need pausid peaksid tekkima hea luule puhul lugeja peas läbi värssides peituva rütmi. Sul pole vaja kogu aeg enterit litsuda.  Turki lullad saaks tegelt kokku võtta paariks miniatuuriks, sest need pole midagi enamat kui miniatuurid kuhu löödi enter taha. Turk on taas ohver, seejärel naine ja siis inimene.  Potsepaga on sama, kuigi Turk võiks olla natukenegi kogenum. Ohvriluule naine on tal väeti, kõigi kiusata ja igavene õnnetusehunnik with no end in sight.

Siinkohal soovitan teil kõigil (ka säärase luule lugejatel) vähem kasutada enterit, tõusta välja oma mugava hala mullist ja teha luulest midagi võimsat, mitte naissoo alandamist. Te alandate oma sugu, te ei oska luuletada ja lebate oma pasa sees nagu põrsad poris.See pole mingi luule ja kui sellest VR’i arvustamisest nüüd midagi loodan, siis sellise luulevormi ümberhindamist või iseenese eluolude parandamise alustamist. See masendus pole eksistentsiaalne, seal puudub analüüs ja siis sellest kõrgemale tõusev areng. Tegu on eneseimetlusega, oma ohvristaatuse nautimisega ja teistele noortele “on cool olla andetu parm” sisendamisega.

Änilase lullad: enteriga helde, vähe hala. Juba luule moodi. Jällegi võiks säärane autor oma laused siiski kokku liita ja siis on näha kas tegu on ikka luuletuse või vabas vormis miniatuuri moodi, mis pelgalt luuletuse välimusega. Juures on fotod, nagu sarimõrvar pildistaks ohvreid. Pole vaja sellist peenutsemist, ma arvan. Olete noorte kirjandusajakiri või kunstiakadeemia peldikusein? Sitt kujundus.

Tasuja on eraldi clusterfuck, mis algas ilusti aga on nüüd kängu jäänud. Triin on klassikaline ülelastud tüdruk, kes ei kasva loominguliselt ja kes kasutab spirituaalseid tsitaate ja loba oma ebakindluse varjamiseks, mitte kasvamiseks. Ilusti on tema viimast arvustanud Melts. Seda on tunda tema loomingust, mis on lahutamatu tema isiksusest (tegelt hea loomeinimese tunnusmärk). Alguses oli see okei, aga viimasel aastal aina piinlikumaks muutunud: tema loomingust on tunda halvasti varjatud alaväärsuskompleksi, mis väljendub enda tühjas ülistamises ja meessoo süüdistamises. Ei oskagi öelda, kas ta vihkab või kardab mehi, kuid see on ohvri, mitte feministi roll mida tema asjadest leida võib. Lugu “Amfetamiin” on nii kurb. Kuidas arvustada sellist loomingut, kus tead et paratamatult arvustad sa teise inimese isiklikku elu? Siiski, tegu on siinkohal kirjandusliku arvamusartikliga teatud trendide ja suundade kohta kirjanduses ja seda siis VR numbri põhjal… Minu arust ei tohiks Tasuja enam pikka aega kirjutada. Mitte enne, kui ta on enda osas mingi selguse leidnud. Kui sama haledat kraami tilgub, temas muutust/arengut ei toimu, kui ta jääb virisema ja teisi süüdistama, ohvrit mängima: siis võib ta kirjaniku ja luuletajana Eesti kultuurist maha kanda. Viimaseks  ta teoseks tasuks lugeda vaid seisaku esimest märki “Vastuseta kirjad”  ja kõik järgnev on nõrga, õnnetu lapse enesehinanngu kirjanduslik lappimine kus peategelast kujutatakse teiste jaoks liiga hea ja targana.

Loomingu väärtus seisneb minu jaoks autori suutlikkuses lisada mitmeid kihte, omada võimet sisevaatluseks ja TÕSTA teksti tähenduse vormist kõrgemale. Ehk ei seletanud ma seda piisavalt hästi: autor ületab end ja seeläbi ka lugejat, leiab loodetavasti enda ja lugeja vahel ühendava lüli, kõnetab midagi elementaarselt inimlikku ja tekitab tunde et saadi midagi juurde (lihtsa naudingu või expanded consciousness). Tasujal pole seda, ongi nii nagu paistab. Juttudes ja luuletustes on naise nägu tegev tüdruk, kes ei tule toime. Meestega, eluga. Ebastabiilne, ennasttäis. Sedasi on tema looming lõpuks väsitav ja eemaletõukav nagu sellise inimesega suhtleminegi, tulemuseks surnud ring: muutmist pelgav loomus toodab halbu inimsuhteid, millest ta omakorda võidumehe seisukohast kirjutab ja muudkui sama teksti loob. Miks seda lugeda? Mida see annab? Tasuja puhul on olnud vägev vaadata tema kasvu, kuid nüüd on ta iseloom loojana juskui kivistumas ja see tähendab loomingu surma. Ohvrikirjandus, kus püütakse tunduda underdog‘ina, glamuriseerida enda eemaletõukavust. Tulemusena lükatakse eemale ka lugeja.

Kaarel Mihk: sõnadega veiderdamine, kalambuuritsemine. Enteriluule juures sama sitt trend, kus tegu pole luulega muidu kui välimuselt. Siin on näiteks üks ta asi:
melanhoolia
kõnnin edasi tagasi
mööda lootuse tänavat
ja no ei lähe paremaks
Karrol stiilipuhas luule pähe määritud lühilugu mehest. Tüdrukud muudkui kirjutavad meestest, sõltuvad meestest, mõtlevad meestest. Tüdrukud kirjutavad meesteluulet. Austage ennast rohkem.

Mirjam Parve kohta ütleks sama mis Änilase kohta. Mändla kohta ka, kuigi ta kujundid on parem ja tal ei keerle kõik päris m***i ümber, mulle tundub.

Susanna Mett on lampi väga kõva, olen üllatunud. Sisu ei pruugi olla eriti ülev, vorm aga on küll eriline. Pikad, enesekindlad read. Ei peedista enterit. Lk. 106-107 on nagu sõnajõgi, hea flow. Silme ees on pilt, emotsioon. Hea, hea, hea. Ainus hea asi tolles numbris.

Mikolai Kass teeb enteriluulet, ilusad kujundid aga kesiseks jääb, maht ei tule täis. Üksikud laused, mis hakitud juppideks. Sooviksin, et selliste asjade kallal nähtaks rohkem vaeva, muidu on tegu ainult luuletuse varjuga. Kild. Tükk. Üks vaimukas/teravmeelne lause, millele on enteriga antud luuletuse vorm. Nagu viiner, tundub hea aga toiteväärtus nullilähedane.

Lühijutud olid enamasti poiste tehtud, need olid halvas mõttes toored. Kodanlik, stampproosa. Huvitav, kas peale Reketi Eestis mõni noorem meesterahvas ohvriluulet teeb? Avaldamise mõttes. Praegu jäi mulje, et sellega tegelevad üksikasjalikult noored neiud.

See on siis luule, mida valib välja Värske Rõhk. Üldpilt on üsna tume, sest säärane luule on ühte väravasse mängimine, klishee ja andetu. Kuna seda võib igaüks teha, siis teebki. Kaks välisautorit ka ära tõlgitud, mõlemad päris vanad. Ma ei mäleta, mis vanusepiirang VR’il algselt peal oli, nüüd on seal igatahes minuvanuseid näha (ja mina lõpetasin sinna kirjutamise suuresti väljakasvamise tõttu). Las ikka noored arvustavad ka midagi. Igavesti noor rauk Kunnus trügis ka sekka, arvustades muidugi Dostojevski “Noorukit” (omaenda jobi võiks arvustada). Ehk on ka mõistusepärane seletus sellele, mis ilmus 48-aastase Junot Diaze tõlkelugu. Kas tõlkija oli ise ehk väga noor, et selle tõttu? Kas ei saaks võtt mingeid 20a. vanusega väliskirjanikke, miks toppida mingeid Loomingu Raamatukogu wannabe tonte noortekirjanduse vihikusse?

Siuke see nummer oligi, ma arvan et mu feedbacki kuulatakse ja sellega arvestatakse palju.

Üldiselt kirjaviis muutmata, aga mõned tärnid on kultuur.err.ee toimetaja tehtud.