Britney Spearsil on kindlasti oma võlu ja just selletõttu on ta üks enim comeback’e teinud artiste vaatamata kõigest 34 eluaastale. Üheksas album "Glory" tähistab taaskord tema uue muusikalise teekonna algust. Nime pani albumile laulja 10-aastane poeg, kes viibis palju salvestusprotsessi juures ja arvas, et ema võiks tunda end tehtud töö pärast suurepäraselt. Kuidas pojale need laulud meeldivad, on muidugi omaette teema, ma ei kujuta ette, et minu ema laulaks sensuaalselt laulu "Do You Wanna Come Over?" ja mulle see oluliselt meele järgi oleks.

Oli aeg, mil Britney tootis peaaegu vaid hitte, aga sel plaadil on neid vähevõitu, kui üldse. Enamus lood sarnanevad omavahel või meenutavad teiste artistide loomingut kehvemas variandis. Ilmselt seisneb asi Britney imagos – ta on endiselt teismelistele orienteeritud, kuigi nüüd võiks endast juba midagi muud kujutada.

Plaadil leidub paar laulu, milles on kübeke tunda vana (või noore) Britney hõngu. Näiteks "Man On The Moon" on mänguline ja lõbus ning lugudes "Private Show" ja "What You Need" on veidi rohkem kuulda, mida laulja oma häälega teha oskab. Avalugu "Invitation" on pettumus. Koostöö räppar G-Eazyga "Make Me…“ (vaadake alt videot) plaati oluliselt paremaks teeks. Ent üllatusfaktoriks on albumil "Coupure Électrique", mis annab uut infot ka korduval kuulamisel.