Ivan I. Tverdovski on noor vene režissöör, kelle jaoks "Zooloogia" on teine täispikk mängufilm. Tema esimeseks filmiks oli noortefilm "Parandusklass", mida meie publik võis näha 2014. aasta tARTuFFi festivalil. Selle filmiga lendas noor autor komeedina kinotaevasse, tema debüüti pärjati ohtrate auhindadega.

"Zooloogia" on autorifilm, mille juures režissöör on ka stsenaariumi ise kirjutanud. Seegi on üsna kullatud film, naispeaosaline Natalia Pavlenkova on selle eest saanud Venemaa filmikriitikute gildi parima naisnäitleja preemia, Karlovy Vary festivalil sai film žürii eripreemia. Nominatsioone ja võite on teisigi.

Stsenaarium on filmil küll huvitav, kuid kokkuvõttes jääb linalugu veidi hõredaks, sündmusi ja tempot justkui oleks, kuid suuresti on see sisuline kordamine. Jääb mulje nagu laulusalm koosneks mõnest lausest ja suurem osa laulust oleks la-la-la refrään. Sisu võiks olla rohkem ja tihedamalt. Praegu on küll õhuline ja kannatab vaadata, kuid ikkagi jääb mulje, et midagi on puudu. See film töötaks paremini lühifilmina.

Filmi tonaalsus ja operaatoritöö on väga kaunis, kaadrid on maalilised, valitseb kergelt unenäoline õhkkond. Eks see lugu ise ka ole veidi ulmeline, peaosaline on keskealine naisterahvas Nataša (Natalia Pavlenkova esituses), kes elab ikka veel koos oma emaga, meest ja lapsi tal pole, töötab loomaaias, kus teised teda miskipärast narrivad. Ta on eraklik ja melanhoolne. Allaheitlik. Õige pea selgub ka põhjus: nimelt on tal pirakas saba. See ongi kogu tema hädade põhjus.

Näib, et keegi peale tema enda ei tea seda, kuid linna peal käivad jutud sabaga naisest, neid jutte räägitakse ka Natašale endale. Vahepeal leiab ta endale arstist austaja, ilmselt on see tema elu esimene päris armumine ja suures osas keskendubki film sellele, kuidas see armulugu kulgeb. Siin on julgeid pikki suudlusstseene, kuid päris asjaks siiski kaadri ees ei lähe. Mõnes mõttes meenutab see armulugu meie "Kirsitubakat", selle vahega, et peaosas on keskealine naine. Ka meespeaosa Peteri rolliesitus Dmitri Groshevi poolt on vägagi veenev

Asi polegi konkreetselt sabas või armuloos, vaid kogu loo raskuskese on tegelikult sellel oreoolil, mis Natašat ümbritseb. Kõik teavad, kuid käituvad nagu ei teaks. Või siis ei tea? Mine võta kinni. Seda ümbritsevat hoomamatut suhtumist on režissöör väga hästi edasi andnud ja just selle pärast võiks sammud kinno seada, sest kogu see kiusamine, salatsemine, ignorantsus ja jaburus, elu elajalik absurdsus on filmis kenasti sõnadeta edasi antud. See teeb kurvaks ja võtab nõutuks, paneb ehk mõtlema omaenda elu üle järele, paneb tõmbama paralleele. Selles osas on film väga hästi õnnestunud.

Filmi tasub vaadata suurepäraste näitlejatööde pärast, seal on palju värvikaid karaktereid, kõrvalosi tegevad paksud vene baabad on ikka sellised, et oi mamma! Ise ka väriseks, kui niisugune ette satuks. Peaosalise Pavlenkova esitus on väga julge, tema ema Irina Chipizhenko esituses on samuti nagu elust maha astunud. Väga tõetruu ja ehe film, hoolimata kergelt ulmelisest serveeringust. Ulmeline saba küll on, mille ümber õhustik üles ehitatakse, kuid lugu ise on üks ühele niisugune nagu päris elu. Kui tahate näha üht väga realistlikku filmi, siis vaadake seda.

Treiler: