On äraütlemata kosutav vahel lugeda raamatut, millest ei anna läbi ratsutada, vaid tuleb läbi pureda. Mis see 240 lk, mitte eriti tihedas ega väikses kirjas, on, aga mul läks pool päeva ära.

Mitte sellepärast, et igav olnuks.

Vastupidi. Hullult huvitav oli.

Sest pealkiri ütleb ära, millest raamat räägib.

Ja juba esimene lehekülg teeb alandlikuks.

Tunnetad selgelt, kui rumal ikka ollakse, kui vähe teatakse. Eriti, kui vähe mõeldakse. Mis on mitmeski mõttes hingetervistav kogemus. Või isegi puhastav.

Kuigi tuli endale vaimses mõttes kolm miinus panna. Püüdes enamvähem aus olla.

Mitte et nüüd päris teadmisteta oldaks. Vähemalt ei olnud vaja kordagi interneedusesse tormata, kaema, millest ülepea jutt. Teatakse küll, kes oli Ehnaton, kes Mooses, heh. Monoteism, polüteism, tuttavad, ikonoklasmi teades on lihtne ära mõistatada teoklasm. Ega need muud võõrsõnad, mida siin nii väga palju ette ei tulegi, raskust valmista.

Ometi on mõnus koopainimese tunne, kellele tähti õpetatakse. Mõnus tunne midagi uut teada saada, kui soovite, ainet mõtisklusteks.

Et lahti seletades, vähemalt püüdes seda teha, teema, kuidas ja millal juhtus üleminek paljude jumalate uskumiselt ühe uskumisele. Mida see tähendab mõtlemisele, kuidas polüteism olemuselt monoteismist erineb.

Eks see vaid veidrikke huvita, aga ma olen hea meelega veidi veider. Nagu vist paljudel seostub monoteismi saabumine juutidega. Ehnaton tuleb meelde natuke hiljem. Kui üldse. Aga vahe Atoni ja Jahve vahel, sellele ei oska mõeldagi. Kuis saakski, teadmisi ei jätku.

Sellepärast ongi nauditav puurida ja püüda meelde jätta. Mitte ainult tarkusi, vaid arutluskäike. Isegi juurdluskäike, tõsise õpetlasena Herr Professor niipalju ei uiuta, vaid aina uurib. Pillates justkui möödaminnes teadmise pärle minusuguste ette.

Ma tegin lugemise käigus märkmeid, mida harva ette tuleb. Tõesti, justkui oleks loengus, tunned, et pead konspekteerima, kuigi vaevalt kunagi sel teemal eksamit teha tuleb. Ikkagi. Mis konspekt see nüüd väga sai, niisama 33 punkti kritseldusi.

Kõik ikka samas laadis: oeh, ma pole sellele kunagi mõelnudki. Monoteismi kolmele astmele, näiteks. Kuis juudid kummardavad ainujumalat, aga jätavad ta ainult endale; kristlased arvavad, et nende ainujumal kõlbaks kõigile; moslemid ütlevad, et nende jumal peab olema kõigil või muidu.

Kui ma nüüd õigesti aru sain.

Kuis 18. sajandi keeleteaduse avastused viisid selle tänapäevase juudivihani.

Vahva väljend, see on juba austatud Marek Tamme intervjuus (ilmus siinsamas kultuuriportaalis 8. augustil, lugege lisatud lugudest - toim.) autoriga: ülemaailmne viisakus.

Mu näpud on nõdrad ja aukartus liiga suur tegelikult, et sellest raamatust rääkida. Valdab vagaduse ja tänulikkuse tunne, et on loetud. Soovitada ei julge, sest kes olen mina, rumal, et midagi soovitada.

Tegelikult võiksite ikka küll. Kordan, see pole kerge, aga äärmiselt huvitav.

Danke sehr.