Toomas Haugi hüpoteesi järgi sündis kohvik sõnamänguna siurulaste seltskondliku lõõbi käigus 1917. aasta paiku. 

Artur Adsoni “Siuru-raamatus” väidab Adson, et “kindlasti vist” leiutas ja tõi sõna “kohvik” eesti keelde ei keegi muu kui tänase päeva eesti nõutuim ja hinnatuim “külmetav kunstnik” Konrad Mägi, kellele kohvik Werner oli suisa teiseks koduks.

Kirjandusteadlane Herbert Salu kirjutab: "Kohvikud olid meie kirjanduselus suure tähtsusega asutused. „Boheemlaskonnal” kulus suur osa päevast kohvikuis, mõni lausa elas seal. Kohvikus käidi üksteisega kokku saamas, tööde üle nõu pidamas või päevasündmustest lobisemas, malet mängimas, muidugi eelkõige kohvi joomas ja tubakat suitsetamas. Kirjanikud kirjutasid vahel ka mõne följetoni või luuletuse, said uusi ideid, kunstnikud, eriti karikaturistid, joonistasid."

Varasemalt, enne sõna “kohvik” teket, olid kasutusel kohvimaja, kohvipood või kaffee.

Allikad: Artur Adson "Siuru-raamat", Toomas Haug „Kohvijoomine ja kohviku loomine“, Looming 2009/6), Herbert Salu "Boheemlane ja lohe. Kohvikud."

Kuulake sõnasäutse siit.