Aasta parimaid albumeid valisid tänavu Aigar Vals, Andres Noormets, Anett Tamm, Argo Vals, Asko Astmäe, Bertil Tüvi, Brent Pere, Britt Randma, Erni Kask, Eva Johanna Lepikov, Hele Priimets, Henrik Salum, Ivar Murd, Jon Mikiver, Kaido Kirikmäe, Kaspar Viilup, Kirill Havanski, Koit Raudsepp, Kristjan Karron, Kristo Rajasaare, Liisi Voolaid, Madleen Teetsov-Faulkner ja Luke Faulkner, Margus Haav, Neit-Eerik Nestor, Oliver Lomp, Sandra Suits, Siim Boikov, Taaniel Malleus, Taavet Mark Kirja, Taavi Peeter Liiv, Tanel Matsalu, Tarmo Sikk, Tauno Maarpuu, Tiia Teder, Tiit Kusnets, Timo Tiivas, Tõnu Karjatse ja Villem Sarapuu.

50–51
Mart Avi "Wisteria" (AVICORP)

Pärast kosmilist versiooni "Thrillerist", mida oli laulja ja produtsendi 2022. aasta "Blade", imeline pop-album, mis millegipärast pälvis aasta alguses muusikaauhinna hoopis elektroonika kategoorias, Avi hoogu maha ei võta. Kuigi tänavuse EP "Wisteria" pealt leiab vastuväitena eelmises lauses püstitatud vastuolule ka täiesti puhta elektroonikaloo, kus Avi oma unikaalset vokaalinstrumenti ei kasutagi, siis suure popi ideed ja klišeed on endiselt Avi taltsad mängukannid, mis ei looja ega kuulaja jaoks nii pea ei ammendu. Kui popmuusikast teha Lego komplekt ja see Mart Avile kinkida, siis Avi rebib ta karbist välja, viskab õpetuse sellele pilku heitmata prügikasti ja jõuab omal käel hoopis köitvama tulemuseni, kui seda on läikiv pilt karbi peal. Neit-Eerik Nestor

50–51
Lonitseera "Loni jõulud" (ise välja antud)

Kui muidu on jõulumuusika suur häda see, et varem või hiljem (enamasti varem) kipub ta muutuma läägeks, siis "Loni jõuludel" seda ohtu pole. Kui korraks tekibki kartus, et vist läheb vähe härdaks ära, susatakse kähku üks lumepall krae vahele ja tehakse juurde veel süütut nägugi. Lonitseera jätkab mullu varasuvel ilmunud debüütplaadilt "Tapeet" tuttavlikku keel põses argielu detaile lahkavat maavillast vodevilli, kuid nüüd sahisevad läbi lume talvetossud ja põsed on punased. Nii see tervis tuleb, värskus säilib ja tagab plaadile ülejäänud jõulumuusikast pikema eluea. Vähemalt tuludeklaratsiooni tähtaegadeni. Siim Boikov

49
Actress "LXXXXVIII" (Ninja Tune)

Actressi värskeim album "LXXXXXVIII" peaks ideaalis olema olevikumuusika (tulevikumuusika termin on hägune ja ühtlasi illusioon, kuna tulevikku ei tea meist ette peaaegu mitte keegi), aga millegipärast rändan ma lugude kaasabil kusagile kaugesse minevikku – 18 aastat tagasi varakevadiselt kargesse Reykjavikki ning samuti vilksatavad mälupiltidena jalutuskäigud Londonis ja Brixtoni öistel tänavatel. Album kulgeb lugude loojale omaselt etteaimatavalt aimamatuna, kokku kogutud helimaterjal on minimalistlikult mitmekesine ja albumil leidub viiteid neoklassikast kuni tumeda elektroonika ja sünteetikani ning kuidagipidi on esindatud The Caretakeri abstraktsed meeleolumustrid. Ja arvatavasti on etteaimatavalt aimamatu ka lugude autor oma isiksuses. Kunagise sündmuste korraldajana õnnestus kohalikule maastikule esinema meelitada artiste Biosphere'ist Autechre'ni – Actress oli neist aga esimene ja ainus, kes kunagi kohale ei ilmunudki. Kaido Kirikmäe

48
Aphex Twin "Blackbox Life Recorder 21f / in a room7 F760" (Warp)

On keeruline hinnata, kas Aphex Twini värske lühialbumi puhul räägime me rohkem muusikast või pärandist, sest kogu muu ballast, nimed ja staatus kõrvale jättes on see muusika üsna... lihtne. Ma ei mõtle, et Aphex Twin oleks mingit raadiotiksu tegema hakanud, vaid "Blackbox Life..." on üsna selgepiiriline, lood algavad kuskil ja lõpevad kuskil, on isegi rütmimustrid, mille järgi tantsimiseks ei pea olema kolmanda astme lähikontaktis, vaid teatav füüsilisus on sinna sisse kirjutatud. Ja seda kõike on ainult 14 minutit! Napilt jõudsime leppida mõttega, et üle aastate on Aphex Twin tagasi, kui ta juba läks ära, ja kurat seda teab, millal ta jälle otsustab end meile näidata. Aga kiire ning kahtlemata kaasahaarava sähvatusena, et "ma olen siin, ärge nüüd mind ära unustage!" on see kindlasti märkimist väärt. Eriti arvestades, et "Blackbox Life..." põhjal ei oska ma seda küll aimata, kuhu suunas Richard D. James praegu liigub. Kaspar Viilup

47
Forest Swords "Bolted" (Ninja Tune)

Forest Swordsi "Bolted" puhul on omal moel tegemist sõjaka albumiga. Kindlasti ei leia siit maailmavallutuslikke loosungeid või ultimaatumite esitamist, pigem meenutab album meeleoludelt saagade kangelast Heimdall'i, kes tumedate aegade tulekul pasunat puhub, et inimkonda ähvardavate ohtude eest hoiatada. Aga loosungeid leiab nendestki paladest, kuid vastandina Buriali ja Actressi udustele sosinatele on siinsed vokaalkatked hõigutud selgelt ja justkui kõrge kujuteldava mäe otsast. Albumil kõlavad helimaastikud kannavad eneses teatud traagikat, kuid on eepilised ja muusikaliselt põnevad. Žanrite riiulile oleks  "Bolted" raskesti paigutatav ja see on antud kontekstis ainult hea märk. Kaido Kirikmäe

46
Asake "Work Of Art" (YBNL Nation, Empire)

Kujutage ette, et olete rannabaaris. On suve kõige kuumem päev ja teil on õnnestunud just siis puhata. Täielik võit! Ja selle asemel, et kõlarites üürgaks valjusti Tiësto või David Guetta, mängib sealt hoopis Nigeeria artisti Asake teine album "Work of Art". See on parim võimalik rannabaari muusika, iga takt on täis päikest ja puhkust ja meretuult ehk kõike seda parimat, mida me ühelt suvelt ootame. Ja mis on siis tema saladus? Ta võtab aluseks pehme afropop'i – isegi totralt lihtsad lood – ja rikastab neid amapiano rütmidega. Tantsuks ei lähe, aga rõõmsalt õõtsuda saab küll ja veel. Imeline. Kaspar Viilup

45
Jessie Ware "That! Feels Good!" (EMI)

Olen seda varem öelnud ja ütlen veel: Jessie Ware'i loomingu tipphetk oli ikkagi tema debüütalbum "Devotion" sulni post-dubstep'ist läbi imbunud RnB'ga. Ega ta pole päriselt võpsikusse kordagi põrutanud, kuid tema karjääris saab selgelt eristada tõuse ja mõõnasid, või olekski isegi õigem öelda, et erinevad faasid Ware'i diskograafias ongi mõeldud täiesti erinevale publikule. Albumi "That! Feels Good!" magus, siiras ja pisut kleepuv disko on igati sümpaatne, kuid teisalt on see kuidagi liiga lihtne, midagi ei jäeta kardina taha, kõik trikid on rambivalguses ja liiga palju põnevat sealt avastada pole. Aga siis, kui on päikseline päev, eriti hea tuju ja tahakski kõhutäit uuekooli diskot, siis viivad enamik teed ikkagi Jessie Ware'i juurde. Ikka üsna vastupandamatu on ta lõpuks, pole midagi öelda. Kaspar Viilup

44
Lil Till "Raha Üle Kõige" (Legendaarne)

Põhimõtteliselt on tegu olukorraga, kus juba teada uljas ning hooletu juht, kutsub sind lõbusõidule oma ilmatu kiire uue autoga. Alguses kahtled ja tervemõistusliku inimesena punnid vastugi. Tundub arulage ennast sellisesse olukorda panna. Kuid juhis on midagi seletamatult sarmikat, nii et istud sisse. Paned kiiruga turvavöö peale, silmad kinni ning loodad parimat. Algsest šokist taastununa avad silmad ning märkad, et juht on hakanud maniakaalselt kassi kombel kräunuma. Sel hetkel ei jää muud üle kui leppida olukorra paratamatusega ja usaldada ennast täielikult oma reisijuhi kätte. Ning siis läheb asi käima ning sind ootab ees üks elu kõige lõbusam pooltund.

Just sellise üllatavalt tervikliku ja otsast lõpuni köitva 25-minutilise debüütalbumi suutis kokku panna SoundCloudist alguse saanud noor räppar Lil Till. Viimaste aastate ilusamaid ja efektsemaid kaasaegse hip-hop'i trende koondavalt albumilt leiab super hästi produtseeritud põhjade pealt kõige pöörasemad ja ekstsentrilisemad vokaalesitused, mis ei jää alla tuntud hääl-akrobaatide Young Thugi ja Playboi Carti kõige eredamatele hetkedele ning võivad liiga lähedalt kuulates lausa peapööritust põhjustada.

Kuigi kohati totaalselt šokeeriv sisu on ettekantud mingi üliveidra asjakohasusega, st see ei mõju kordagi kui niisama šokeerimise pärast šokeerimisena, siis sellegipoolest võib see jääda takistuseks, mis plaati õrnema hingega kuulajate menüüsse ei lase. Tunnistan, et sellest mööda vaatamine võib olla omaette ülesandeks, aga sõnad ja nende tähendus ongi ehk liiga lihtlabane mure, millega seda albumit kuulates tegeleda. Soovitan sellest hambad ristis läbi närida ja kui see õnnestub, siis on tunne oh nii hea! Neit-Eerik Nestor

43
Larry June & The Alchemist "The Great Escape" (EMPIRE)

"The Great Escape'i" juures väärivad esile tõstmist mõnusalt sujuvad meloodiad ja sisukad, aga seejuures inspireerivad ning motiveerivad sõnad. Larry June on hea näide sellisest braggadocio räpist, kus saab ka ilma õpetuste ja labasusteta. Larryle iseloomulikult põimuvad albumi salmides finantstarkused ja nõuanded tervislikuks eluviisiks. Taustal kuuleb The Alchemisti produtseeritud biite, mis loovad ideaalse raami Larry lugudele. Kokku moodustub üks sidus ja meeldiv west coast stiilis kuulamiskogemus. Ka feature'id, mis toovad lugudesse sügavust ja mitmekesisust, on väärt vähemalt sama suurt kiitust. Terviklik kõla, läbimõeldud sisu ja vaieldamatu sünergia Larry June'i ja The Alchemisti vahel annab põhjust albumit tugevalt soovitada. Taavet Mark Kirja

42
Swans "The Beggar" (Young God, Mute Artists)

Swans on bändina korra juba surma üle elanud ning see tegi eksperimentaalroki gruppi vaid tugevamaks. Kuigi pala "Michael Is Done" viitaks otsekui sellele, et bändi keskmes olev Michael Gira on võtnud lõplikult omaks enda surelikkuse, on loomejõu poolest Swans oma kolmekümnendal sünnipäeval täiesti tipus. Giral on uskumatu oskus tekitada tunde, et iga laul on maailma viimane ning helilisele apokalüpsisele järgneb igavene tühjus. Õnneks on ajalugu näidanud, et see ei ole nii ning loodetavasti on varsti oodata uut ning sama head intiimset ja maailmalõpulist post-roki plaati. Kristjan Karron

41
SBTRKT "The Rat Road" (AWAL)

Eks neid võimalusi, mille järgi aasta lõpus plaate ritta laduda, on lugematu hulk, aga mul isiklikult on üks väike lisakriteerium, mis tihti kaalukeeleks saab: kas mul tekib plaadi suhtes aukartus. Seitse-kaheksa aastat muusikatööstusest eemal olnud SBTRKT'i (hääldada Subtrakt, kui keegi veel ei teadnud!) tagasitulekuplaat "The Rat Road" on küll üks neid albumeid, mille kuulamist ma isegi pisut pelgan. Seal on kõike kuidagi liiga palju, külluse peeker loksub igal hetkel häbitult üle ääre, kuid see pole samas mingi tühine kvantiteediga löömine, vaid ka need lood on järgemööda ka kuidagi liiga ilusad, meloodiad on liiga kaasahaaravad, kõik on suurem kui elu, õigemini tundubki elu selle plaadi kõrval tühine. Kuulan näiteks "L.F.O.'d" umbes 500 korda praegu ja ikka tulevad külmavärinad, kui sündid mulle külma kõhuga vasaksirgeid virutavad. Äkki ma pole selleks plaadiks lihtsalt veel valmis? Mulle igatahes meeldib mõte sellest, et vahel harva on ka selliseid albumeid. Kaspar Viilup

40
Youth Lagoon "Heaven is a Junkyard" (Fat Possum)

Idaho ühemehebänd võlub oma uuel albumil kuulajat mõtestatud ja kristallselgete kompositsioonidega. "Heaven Is a Junkyard" on melanhoolne ja nostalgiline, kuid samas kiirgab mõnusast naivismist ja mängurõõmust. Lisada veel produtsendi Rodaidh McDonaldi maitsekas käekiri ja järjekordne väga tugev Youth Lagoon'i album – tõsi, pärast kaheksat aastat ootamist – on sündinud. Taavi-Peeter Liiv

39
Billy Woods & Kenny Segal "Maps" (Fat Possum)

Viimasel kümnendil end järk-järgult idaranniku kaalukamate värsiseppade hulka tõstnud Billy Woods vormib kvaliteedi ja kvantiteedi kardetavalt pöördvõrdelisest suhtest hoopis midagi muud: kuigi nii üksi kui koos Elucidiga Armand Hammeri nime alt on välja antud muljetavaldav hulk plaate, püsib latt kõrgel ning saab ehk pisut kergitatudki. "Maps" ei ole kannapööre ega enese ümberleiutamine, vaid osa pisut üle kümnendi kestnud intensiivsest jadast, mille seas ehk koos (samuti Kenny Segali biitidele tehtud) "Hiding Places'i" ja "Aethiopes'iga" eraldi mõttelise perioodi moodustab, kus ta tumedad ja krüptilised miniatuurid uue konkreetsuse ja realiseerituse tasemeni jõudnud on. Omamoodi tuurialbumina eristub tõusva profiili valguses ilmunud "Maps" ehk teemade kaudu: varasem keldrikakandlik lokaalsus asendub nööpnõeltega kaardil ja meenutab aegu, mil maailm nii väiksena ei tundunud. Asko Astmäe

38
Anett & Fredi "Read Between The Lines" (Anett & Fredi)

Aneti ja Fredi "Read Between The Lines" on mitmes mõttes täiuslik album. Lisaks 2023. aasta Eesti tugevaimale kooslusele Anett Kulbini ja Frederik Küütsi näol, annavad plaadil palju vunki juurde ka kõik taustamängijad alates trompetist ja saksofonist kuni bassi ning viimistletud helikeeleni. Ilusad sõnad, läbimõeldud kompositsioon ning mis kõige tähtsam, muusika, mille igast rakust kõlab armastust oma loomingu vastu. Lisaks sellele kannab albumit mõnus gruuv, mis on neile iseloomulikult maitsekas ning omanäoline. Peale Anetti 2022. aastal ilmunud albumit "Late To The Party" mõtlesin ma tõesti, et midagi nii head ja eriti sellise eduga on raske korrata. Võta näpust, läks aasta ja vähemalt minu hinnangul sätiti paika uus latt. Brent Pere

37
SZA "SOS" (Top Dawg Entertainment, RCA)

Vahel juhtub nii, et inimesed ei jõua mõnd aasta lõpus ilmunud plaati lihtsalt tabelite saatmise tähtajaks ära kuulata ning järgmiseks aastaks on see juba unustatud. Aga SZA on nii vägev artist, et tema tegi hoopis vastupidist: möödunud aasta detsembri alguses ilmunud "SOS" oli meil möödunud aasta tabelis sees ja jõudis ka sel korral. Harva juhtub midagi sellist, aga seda märgilisem see ilmselt ka on, eriti arvestades, et Pitchforkis jõudis plaat tänavu tabeli esikohale ning lähiajal, üle aasta hiljem, peaks ilmuma ka fännide seas palju elevust tekitanud deluxe versioon. Aga möödunud aastal kirjutasin nii: "Üle 60 minuti pikk album on vohav ja eklektiline, võib ju öelda, et vajaks kohati isegi toimetamist, kuid samas on siin tugevalt kohal SZA kui karakter, kes ei lase endalt uisapäisa ühtki nurka maha lihvida." Kaspar Viilup

36
Riho Sibul "Viimane" (Kuukitarr)

Muidugi, see on fakt, et Riho Sibulat enam meie hulgas ei ole, kuid tema soolomaterjalil ei ole minu silmis ka kunagi üldse ajalikkusega mingit seost olnud. Sibula loomingulised rännakud on olnud väljaspool aega ja ruumi, need olnud olnud pärisosa meie levimuusika eilsest, tänasest ja homsest, kuid teda pole kunagi saanud kuhugi või kuidagi taandada, ta on alati uhkelt üksinda. Seega on tema viimane album küll nime poolest "Viimane", aga see võiks minu poolest olla ka esimene või kolmas või jumalteabmitmes. Need õrnad kitarriballaadid, korraga nii hapralt ilusad kui ka ilusalt haprad ei viita kuidagi lõplikkusele, siin ei ole rusuvat morbiidsust, eriti kui võtta kõrvale tema enda 2004. aastal ilmunud album "Must", mis vajub kuulajale peale kui kivimüür. Need lood aga annavad lootust ning tõstavad kõrgemale, mul on selle muusikaga hea olla. Aitäh, Riho, et olid ja oled. Kaspar Viilup

35
PJ Harvey "I Inside the Old Year Dying" (Partisan)

PJ Harvey 10. kauamängiv on aeglaselt podisev tõmmis, mis poti kaane vahelt õhustikku luurates seda loob. See ei ole puder vaid midagi müstilisemat. Polly Jeani kataloogis on "I Inside the Old Year Dying" edasiminek ja liikumine tundmatutele radadele koos tuttavate reisisaatjatega. Kummituslik Dorseti dialektis folkloor on ette kantud briti folgile omases väljapeetuses. Enda tagasihoidlikus foonis on helisid endid raske määratleda — rokk ja eepilisus on asendunud minimalismi ja vaid paari üksiku instrumendiga. See on soe kutse viirastuslikku maailma, kus kohtuvad Elvis, jumal ja rustikaalne Inglismaa. Love me tender, tender love. Villem Sarapuu

34
Luurel Varas "Riddles For a Machine" (Crash Symbols)

Nagu välismaa plaat! Tühi sõnakõlks muidugi, aga produtsent Luurel Varas konkureerib oma värske albumiga "Riddles For a Machine" tõepoolest rahvusvahelise autorielektroonika maastikul, kodumaine turg on niivõrd nüansirohke ja peenetundelise materjali jaoks lihtsalt liiga väike. Siin-seal on seda nimetatud ambient'iks, mis ju otsapidi vastab tõele, aga on ka ebavajalik lihtsustus: siin on ikkagi ka tantsurütme, mis on lihtsalt eksinud ära keset sillerdavat elektroonikatolmu ning enamikes lugudes on trummid või bassid moel või teisel olemas, nad lihtsalt ei oma funktsionaalset jõudu, vaid on kui üks pintslitõmme suuremast tervikust. Sümpaatne on seegi, et kuigi "Riddles For a Machine" laseb kuulajal rahulikult olla ega suru end aktiivselt peale, siis võib ikkagi ka rakmetest kinni võtta, silmad kinni panna ja koos Luurel Vargaga mööda imelisi muusikamaastikke kihutada – seal on kihte, nüansse ja ootamatuid peidetud nurgataguseid, mida avastada. Kaspar Viilup

33
Pia Fraus "Evening Colours" (Seksound)

Keskpärasuse apologeet Rein Fuks oma cool'ide kaasteelistega on teinud plaadi, mis asetub seekord kindlasti keskpärasusest väljaspoole. Kõik on nii nagu peab ja enamgi veel. Siin on käike ja konkse, mis kohe külge haagivad, aga ka kihistusi, mida esimesel kuulamisel ei pruugi märgata. Erilised pärlid on "Who's the Envelope Man", "Regret Everything", "Lost In Nights". Pia Fraus võiks teada, et nende kuulajad ei paikne anonüümselt ainult kusagil Kyotos või Los Angeleses, vaid ka siinsamas Eestis. Nad ootavad värske plaadi põhjal bändi laive, isegi kui see nõuab bändilt üleinimlikku pingutust. "Evening Colours" on lisatud Tartu 2024 ametlikku playlist'i, mida kultuuripealinna aastal kõikidele Euroopast tulnud külalistele mängida kui väga kvaliteetset Eesti muusikat. Erni Kask

32
Slowdive "Everything Is Alive" (Dead Oceans)

Slowdive'i psühhedeelne pehmus on alati võlunud miljoneid. Kuigi üldise vibe'i mõttes on nad endiselt "vana hea" ja 30 aasta taguseid võnkeid on tugevalt tunda, pole nad kvaliteetkollektiivile omaselt jäänud sama helivagu kündma. "Everything is alive" ambient gloobusele on maismaakontuurid joonistatud tugevate elektroonjoontega, ent vanema austaja jaoks on heliookeanisse jäetud piisavalt äratundmisrõõmust pakatavaid sügavusi, millesse tasa sukelduda. Tõsi, kuulamine on küll veidi sarnane kuus aastat tagasi ilmunud albumiga, mis ka Eesti muusikagurmaanidelt pigem ülistavaid hinnangud pälvis, kuid siiski piisavalt uuenenud, et albumit ilma lugusid vahele jätmata aina uuesti otsast peale nautida. Oliver Lomp

31
Misha Panfilov "Atl​â​ntico" (Miraaž)

Tavamõistusele täiesti mõistetamatult produktiivse helilooja ja multiinstrumentalisti minu arvates seni parim plaat, kus on mängleva kergusega omavahel kokku segatud erinevad stiilid jazz'ist psühhedeelse rokini. Kõik kokku kõlab tohutult terviklikult, vabalt, pingutuseta – naudinguga tehtud ja esitatud muusika. Olenevalt tujust võib see plaat viia kuulaja erinevale reisile või rännakule – on see siis suvisele ja päikeselisele lõunamaale, talvisesse hämarusse, inimtühja loodusesse, linnakärasse või hoopis kuskile kosmosesse. Iga kuulamine on järjekordne seiklus ja kogu aeg on põnev, kuni viimane lugu kogu terviku kenasti kokku seob. Ja siis võib uuele reisile asuda. Henrik Salum

30
Blur "The Ballad of Darren" (Parlophone)

Plaat, mille loojatest Inglise rokkmuusika klassikud tunnistavad – vaatamata sulnile algusele – kohe ausalt üles, et "I fucked up". Nagu kõik selles eas: nad elavad royalty'test, nad on lahutanud, lapsed suureks kasvatanud, nad on ülekaalulised, neil on lugemisprillid, nende juustud müüvad hästi, nende valijad annavad neile heldelt hääli. Ja kui nad vahel üle piiri lähevad ja ennast täis joovad, on neil tuumapohmell, nad köhivad ja kahetsevad hingepõhjani, et jälle libastusid. Nagu kõik selles eas. Nad ei pea ennast enam kellelegi tõestama, sest, kui nad kokku saavad, teevad nad endiselt sitaks head muusikat. Ja tuiskavad kõigile üllatuseks igasuguse hingeldamiseta edetabelite tippu. Ja kui nad rohkem ei viitsi, lähevad nad taas igaüks oma teed, et millalgi uuesti kokku saada. Võib-olla. Kui see neile midagi pakub… Nii annavad nad jõudu edasi elada kõikidele oma tallatud tuhvlites eakaaslastele, kes nendega koos küpseks on saanud. "The Ballad of Darren" on nukker ja aus, kaunite poeetiliste allusioonidega peegel, millesse kõik varem või hiljem sisse peavad vaatama.
Erni Kask

29
An-Marlen "Iseendale" (An-Marlen)

An-Marlen ei proovi end debüütalbumil "Iseendale" ümber defineerida, pigem tõestab ta, et on viimase paari aastaga oma loojanatuuri peenelt välja arendanud ning teeb nendes raamides pretensioonitut tantsupoppi, mis ei püüa samas hetkekski üle oma varju hüpata. Parimas mõttes kuulub ta endiselt kuhugi alternatiivi ja raadiopopi vahealasse, õigemini ehitab ta nende kahe vahele omal moel isegi silla, sest vähemalt selle 20 minuti jooksul loksuvad tumedad briti bassimuusika lained Eesti suvepopi keskel, ja midagi muud ei oskakski tahta! Kaspar Viilup

28
Dima Disk "Pahakas" (Surve)

Dima Disk pühib reivi kuldajastult tolmu maha, aga ainult parasjagu. Napi pooltunniga annavad nad kiire ajalooloengu, kus kuulajale otsesõnu midagi ei õpetata, vaid ta tõstetakse nina- ja kõrvupidi keset aastakümnetetagust illegaalset reivi kuskil mahajäetud laohoones Londoni külje all. Kuula ja õpi nüüd ise! Plaadi tipphetked "U R A Gem" ja "Mama LBT" on selgelt funktsionaalsed tantsupommid, aga see on vaid nende lugude pulseeriv tuum. Sinna peale on laotud veel kümnekordne üledoos öist klubiekstaasi, peojärgset eufooriakihisemist, ulma elu parimast peost, mis kunagi ei saabugi. Kaspar Viilup

27
The Chemical Brothers "For That Beautiful Feeling" (EMI, Virgin)

Iga kord, kui ilmub järjekordne The Chemical Brothersi album, tuleb taas tunnistada, et üle 30 aasta tegutsenud duo on endiselt aktuaalne, võiks isegi öelda, et pidevalt paar sammu trendidest ees. "For That Beautiful Feeling" on muidugi puhtakujuline reiv ja kuigi tekib tahtmine seeläbi minu eelmine väide ümber lükata, öeldes, et midagi per se uut selles kõiges ei ole, aga siiski! Tantsumuusika kaanonis räägitakse kogu aeg reivi inkarnatsioonist, The Chemical Brothersi värske kauamängiv aga üritab pigem näidata, et mingist surmast või hääbumisest polegi kunagi saanud rääkida, vaid kõik on pinna all vaikselt hargnenud, idanenud, kasvanud, põimunud. Tegelikult olen korduvalt aasta jooksul ka mõelnud, et äkki see plaat lihtsalt meeldis korraks mingi tuju ajel, aga siis panen plaadi uuesti peale ja tantsin suvalisel hetkel arutult keset tuba. Kaspar Viilup

26
Nourished By Time "Erotic Probiotic 2" (Scenic Route)

Baltimore'is üles kasvanud ja nüüd Londonis resideeruva laulja-laulukirjutaja, produtsendi ja multiinstrumentalisti Marcus Browni ehk Nourished by Time albumil "Erotic Probiotic 2" suubuvad ühte kohta kuidagi eriti kergelt kokku sajandivahetuse alternatiivne R&B, funk-nõksuga 80ndate sündipop ja magamistoa-indie, millele annavad serva siin-seal shoegaze'ilik kitarr ning elektroonilisemad vahemängud ja mõrkjasmagusa sentimendi Browni enda melanhoolne vokaal. Merit Maarits

25
Jaimie Branch "Fly or Die Fly or Die Fly or Die ((world war))" (International Anthem)

Trompetimängija Jaimie Branchi tänavune album sarjast "Fly or Die" toob kokku Ladina-Ameerika rütme, spiritual jazz'i ja isegi psühhedeelse maiguga alt-country, valades selle ülevoolavalt energilisse improvisatsiooni. Selle sulamiga ei taotle ta aga mitte ainult kuulamiselamust, ei, ehkki kohati võib siit leida ka lõbusat kulgemist preeriaradadel, on see rännak mugava äraolu võimaldamise asemel kantud emotsionaalsest laetusest, ärevusest ning isegi häiritusest, mis on kahjuks nii iseloomulik praegusele liigestest lahti ajale. Tõnu Karjatse

24
Olivia Dean "Messy" (EMI)

Klišee küll, aga mõne artistiga lihtsalt on nii, et hakkad kuulama ja upud tema muusika sisse ära. Jääd küll ellu, aga õhku paneb ikka ahmima. Olivia Deaniga just nii ongi. Esiteks seetõttu, et tema hääles on paljuotsitud X-faktor ning teiseks võlub tema lugude helikeel juba esimesest taktist. Lisaks tuleb au anda asjaolule, et albumil on popi ja soul'i tasakaal mõnusalt paigas ning nii leiavad endale albumilt midagi mõlema suuna austajad. Tuleb ausalt tunnistada, et sageli ei viitsi ma albumit mitu korda järjest kuulata isegi siis, kui see on väga hea. Kardan lihtsalt, et tüütab ära. Albumiga "Messy" läks vastupidi. Kuulan ja kuulan ja kurat ära ka ei tüdi. Brent Pere

23
Maria Kallastu "WHITENOISE" (m.k.)

Tänavu Tallinn Music Weekil esimest korda avalikult lavale astunud Kallastu kinnitas esialgset kõhutunnet: tema segu õhulisest RnB'st ja pretensioonitust nüüdispopist ei olnud ühestki küljest toores ega rabe, vaid hoopis häbematult ambitsioonikas ja sihikindel. Maria Kallastu lavaline persoona võis pealtnäha tunduda uje ning ta justkui ei soovinudki seista publikust kõrgemal, kuid looming kõneles midagi muud. Viielooline debüütalbum kinnitab neidsamu tundeid, kuid on näha, et see on tema loometeel lihtsalt väike vahepeatus ja hingetõmbepaus. Kuulaja ees jääb kallastu endiselt pisut müstiliseks, kuid mitte kalgiks ja distantseerituks, pigem vastupidi. Tajume selgelt, et ta hoiab end igal sammul tagasi, et tegelikult on temas peidus veel üllatavaid kõlavärve ja -nüansse, mis vajavad lihtsalt veidi aega settimiseks. Aga üks on kindel: "Whitenoise'iga" laob Maria Kallastu vundamendi loometeele, kus temast võib kasvada vabalt nii popstaar kui ka underground-diiva. Seda, kummas suunas edasi minna, ei tea ta ilmselt veel isegi. Kaspar Viilup

22
Lana Del Rey "Did you know that there's a tunnel under Ocean Blvd" (Polydor, Interscope)

Lana Del Rey, kes on enam kui kümne aastaga suutnud luua peaaegu et eraldiseisva esteetilise kategooria nii muusikas kui ka meie aina visuaalikesksemaks muutuvas internetiühiskonnas, ei ole varasemate albumitega seadnud just pinda selleks, et oodata võiks midagi muud peale lanacore'i. Aga Lana-päraselt poeetilise pealkirjaga "Did you know that there's a tunnel under Ocean Blvd" teeb midagi teisiti. "Did you know ..." kümbleb endiselt juba tuttavas Hollywoodi kuldaja nostalgias, aga suund on eksperimentaalsem kui ootused arvata lubanuks ning album astub julgelt siin-seal mugavustsoonist välja. Võimalik, et asi on võimekas ja väärikas lisajõududes, kes samuti albumi taga – Jack Antonoff, Drew Erickson, Jon Baptiste ja Father John Misty jt ja kelle Lana on teiste seas sümpaatse käiguna kaanepildil enda nime kõrval esile tõstnud – ja on osanud Lana kammerpopile anda sellise kunstilise serva ja lisamõõtme, mis võimaldanud rafineerida tema enda vokaali viisil, mis ainult kinnistab tema semi-mütoloogilist loojakuvandit? Lana on ka alati osanud manipuleerida melanhoolsusega, aga "Did You Know ..." teeb oma dramaatilisusega hinge alt eriti õõnsaks. Kohati nii õõnsaks, et lihtsam tundub ise kiirelt puusärki ronida ja kaas kinni tõmmata. Merit Maarits

21
100 gecs "10,000 gecs" (Dog Show, Atlantic)

Hüperpop on oma momentumit juba mõnda aega kaotamas ja selle laiemale populariseerimisele omanimelise debüütalbumiga kõvasti hoogu juurde andnud 100 gecs vaatab samuti uuel albumil ringi pigem teises kandis, mängides pretensioonitu rõõmuga justkui kõigega, mis kätte juhtub. Mitte ehk liiga ootuspäraselt on need, mis kätte juhtuvad, paljuski 00ndate nostalgiažanrid – nu-metal, poppunk, ekstreemsematel momentidel ka ska. "10,000 gecs" on nagu batuudimaja, kus duo liikmed Dylan Brady ja Laura Les laste kombel ringi hüppavad – vastu lage, seinu, üksteist. Lihtsalt puhas fun. Selline tegutsemislõbu kumab läbi ja annab projektile eraldi sümpaatsust juurde, juhul kui lapsemeelsus on midagi, mida oskad hinnata. "10,000 gecs" paneb ühtlasi taga igatsema 00ndatel uue muusika levikule pretsedenditult kaasa aidanud Myspace'i; 100 gecsi crunkcore on täpselt see, mille oleks tahtnud sealt aastal 2006 avastada. Merit Maarits

20
Vaiko Eplik "Klišeed" (Mortimer Snerd)

Me oleme neid lugusid varem kuulnud. Kindlasti oleme. Ma ju tean! Pea iga loo värskel albumil "Klišeed" saaks paigutada mõnesse Vaiko Epliku ajajärku. Seal on seda albumilt "Neljas" tuttavat päikesebriisi, seal on "Nelkide" häbitut romantikat, kõige peenemad-nüansirikkamad lood võiks kuuluda vabalt "Kosmoseodüsseiale", aga sähvatab ka plaadi "Tants klavessiini ümber" estraadirenessanssi. Kuulajal, kes on aastaid Eplikuga kaasas käinud, läheb selle plaadi peale suu naeratusest kangeks ja pea töötab nagu koorelahutaja. See on best-of-kogumik, ainult selle vahega, et päriselt pole need lood kunagi varem ilmavalgust näinud. "Klišeed" tõestab, et Vaiko Eplik ei karda tunnistada läbikukkumisi ega pühitseda õnnestumisi, ta on väga täpselt teadlik oma loomingulisest pärandist ning suudab seda üllatavalt objektiivselt hinnata. Kaspar Viilup

19
ML Buch "Suntub" (15 love)

ML Buch andis sügisel välja minimalistlike alternatiivpopi elementidega albumi, mis lausa kutsub endasse oma kuulmismeelt kastma. Iga lugu on kui värske sõõm õhku Taani väinast – nimelt on artist pärit Kopenhaagenist. Oma olekult meenutab "Suntub" Tirzah'i 2018. aasta labilöögialbumit "Devotion". Samuti ilmutavad end viited USA teenekale alternatiivlaulikule Lisa Germanole – eriti lugude "Flames shards goo" saundid koos "Big Goo" kitarrikäikudega. Oma 90ndate alguse dream pop'ist ja alternatiivrokist pärineva retrohõngulise kõlaga "Suntub" on läbimõeldud harmoonia ning mõnusa tämbriga naisvokaaliga, ent tervikuna kohati ka väga eksperimentaalse ilmega. Iga loo sissejuhatus viib sujuva voolavusega õigesse meeleollu ning kuna sellele järgnev pole alati etteaimatav, sõltub edasine kuulaja seiklushimust. Tulemuseks on loomulikuna kõlav küps tervikteos, mis muutub iga korraga südamelähedasemaks. Tipphetkeks, millel end korduvalt peatumas olen leidnud, on "Fleshless hand". "Suntub" on album, mida tasub mööduvast aastast enda ligi hoida. Aigar Vals

18
Jungle "Volcano" (Caiola, AWAL)

Mulle tundus juba üheksa aastat tagasi, kui Jungle omanimelise debüütalbumi välja andis, et nad on omas žanris üks suuremaid bände, aga võta näpust: iga plaadiga on nad üha kasvanud ja liikunud lähemale kommertspublikule, kuigi muusikaliselt ei ole nad vahepealse ajaga liiga palju muutunud. Alates 2018. aastal ilmunud kauamängivast "For Ever" on nende võtmestik laias laastus samaks jäänud: sillerdava produktsiooniga tantsupop, kus on näpuotsaga funk'i ja disco't ja RnB'd ja ehk isegi house'i. Nüüd aga tundub, et uue plaadiga on kommerts lõpuks lootusetult (või äkki viimaks ometi?) kätte saadud, ka TikTokis hakkasid mitmed lood üsna arutult ringi lendama ning tundub, et nende puhul on vaid taevas piiriks. Mina ei lähe kaasa ka selle Eesti muusikaskeene mõttetu ja arutu vihaga Jungle'i suunal, tore bänd on! Aga seda toredust vist ei sallitagi? Kaspar Viilup

17
Sampha "Lahai" (Young)

Kui Sampha debüütalbum "Process" ilmus, siis olin sellest plaadist täiesti ahvivaimustusest, rääkisin igal hetkel igale inimesele sellest muusikast, soovitasin kõigile ja pole sellest tegelikult tänaseni väsinud. Küll aga olin ma selle vaimustuse tuules üsna kindel, et Sampha lükkab sellega käima mingi uue, eleegilise ja õhulise intellektuaal-RnB laine, aga üllataval kombel seda ei tulnudki. Kuue aastaga on palju vett merre voolanud, väiksemaid ja suuremaid žanre on tekkinud ja kadunud, aga Sampha mõjub oma värske albumiga "Lahai" täpselt sama värske ja innovaatilisena kui toona, vaatamata sellele, et mingit erilist arengut ta vahepeal artistina läbi teinud pole. Õigemini, suur areng on toimunud, aga ta pole kasvanud mitte väljapoole, iseenda piiridest välja murdes, vaid ta on jäänud iseendale kindlaks ja arendanud töötavat mudelit veel paremaks: muusikaline keel on veel peenem, meloodiad veel puhtamad, aga samas sügavamad ja puudutavamad. Äkki nüüd võtavad teised ka temast šnitti? Samas, võib-olla ongi parem, kui ei võta. Kaspar Viilup

16
Kaytraminé "KAYTRAMINÉ" (Venice)

Maikuu teises pooles ei kuulutanud suve saabumist mitte ainult püsivalt 20 kraadi ümber tiirutav temperatuur termomeetril, vaid ka produtsent Kaytranada ja räppar Aminé omanimeline ühisprojekt Kaytraminé, mis võiks soojakraadide osas võistelda ka sellega, mida suudab kliimamuutuste tugevas haardes Lõuna-Euroopa suvi. Kaytranada ja Aminé koostöö ulatub küll varsti juba kümne aasta taha, aga selliselt kokkutulek tähistab mõlema jaoks uut ajajärku, joonides alla ühe ja teise tugevused osakaaludes, mis tunduvad päriselt võrdselt kokku saavat tantsumuusika ja hiphopi ristumiskohas. Kaytranada groovy, sädelevate süntidega ja äärmiselt kohanemisvõimeline produktsioon saab üheks Aminé dünaamilise ja mängleva, popkultuuriviidetest tiheda esitusega, mis tundub, et alati ei vajagi põhjaks endale kurja bassiga biiti. Siin on häbitu popmuusika puudutust, Lõuna-Ameerika muusikalise traditsiooni troopilisust, käputäis A-klassi koostöölisi, mõtlikumaid momente, aga tooniandjana esmajoones basseinisiniselt veelt vastu sillerdav päike. Merit Maarits

15
Kannabinõid "MASS" (Kannabinõid)

Võin uhkusega öelda, et olin täitsa seal alguses, kui roheline goblin nimega Kannabinõid oma lendu alustas. Me tegime oma bändiga korrus allpool proovi ning iga kord, kui ülevalt suitsust raskeid riffe paukuma hakkas, seiskus ka meie pillimäng, sest see sumisev saund oli lihtsalt nii võimas. Nende värske album "Mass" on võimas mitme asja poolest, aga eraldi kiidaksin mix'i. Selles žanris, kus on (täpselt nagu ka süvapopis) kerge sattuda erinevate klišeede lõksu, on nad leidnud selle "oma" ja täiesti küpseks saanud. Seda, mis see "oma" on, on raske kirjeldada ning see oleks ka devalveeriv – Kannabinõid on nähtus, mille sarnast meie skenes ei eksisteeri. Jon Mikiver

14
Genka & DEW8 "Doom" (Legendaarne)

Genka rebib riime DEW8 kokku klõbistatud biitidel, ent ei rebi rütme lõhki, vaid moodustab tervikliku kiskja, millega vanameister isegi praalib: "Need biidid on Mörderisch! / Need riimid on Mörderisch!" Albumi tekstid jagunevad žanrile omaselt kaheks: maailma– ja sotsiaalkriitika ning enda upitamine ja teistele ärapanemine. /…/ DEW8 ja Genka viimane üllitis on tõeline meistriteos nii žanrisiseselt kui –väliselt. "Doom" on hoolikalt kihistatud ja nauditav kuulamiskogemus, mille mängud ja intertekstuaalsus aitavad edastada sisemõtisklusi ja sõnumeid ühiskonnale. Nicolas Lotman

13
Kelela "Raven" (Warp)

Mitmel pool R&B uuendajaks nimetatud Etioopia-Ameerika verd Kelela uus album "Raven" pärast kuue aasta tagust debüüti "Take Me Apart" on vistseraalne kogemus, mis paneb meeli teritama niisamuti nagu öine aeg mõnda päevase eluviisiga imetajat keset varitsevaid kiskjaid. Tekstuurne muusika, mis transformeerub jäljerada jätmata house'ist ambiendiks, soul'ist sirgjoonelisemaks tantsutümpsuks, pakkudes oma kõige kristalsematel hetkedel tõlgendusi ka neoklassikalisest muusikast. Ma pole kunagi veetnud aega ujuvkapslis, aga "Raveni" pakutav on midagi sellist, mida võiks ette kujutada, et saab ühes sellises kapslis iseenda ringiratast käivate mõtetega koos hõljudes, kus pimedus annab lõputult ruumi oma sisekosmose avanemiseks ja põhjatuks introspektiivseks vaatluseks. Merit Maarits

12
Florian Wahl "Intellikõnts" (Umblu)

Eelmise aasta edetabelis läbimurde-albumiga "Katarsis garanteeritud" teisele kohale jõudnud Florian Wahl lõi imekombel tänavu letti veel pöörasema teose, millega keeras peale järjekordse vindi. Wahli looja ja autorina tundub häirivat, kui sa tead või aimad, millisesse suunda ta ristmikul pöörab. Kui teda liiga pingsalt jälgid ja midagi oodata oskad, siis Wahl kasvatab trotsist hoopis tiivad ja lendab vertikaalis taevasse.

"Intellikõntsi" peal saavad teravas punktis kokku Wahli muusika ning teatraalsus, millega on tuttavad need, kes on suvisel ajal Hiiumaal või mujal tema kontserditele sattunud. Albumit võib võtta ka kui kuuldemängu. Karakterid, kelleks Wahl kehastub või keda tehnoloogia abil ellu äratab, tekib aina juurde ning (meie oma) maailm, mida ta meile (peeglina taas)loob, muutub aina detailsemaks. Tema piiritu pop-muinasjutulik fantaasia hoiab kuulajat valvel, sest, just nimelt, sa ei oskagi aimata, mis murega AI Arnold Rüütel Floriani poole pöördub – see paneb ahhetama, kõva häälega naerma, pihku itsitama ning ongi üliehedalt florianwahlilik.

Muusikaliselt on "Intellikõnts" kõige paremas mõttes võrdeline ehk selle müstilise ollusega, mis moodustub lennujaama turvaväravate mahutites, kuhu kõiksugu vedelikud kokku valatakse. St kuuleb nii hüperpopi kui reggeaton'i, žanriteülene kompott, aga domineerivaks emotsiooniks jääb uut sorti süngus Wahli muusikas, sest nii mõnelgi lool surub ta oma muidu pigem kõrge tämbri väga madalasse ja kärisevasse registrisse, millega läheb nii kaugele, et palal "Film noir" hakkab ta meenutama juba segu Erich Kriegerist ja Jaagup Kreemist.

Ei tahaks küll muusikat niiviisi labastada, aga tuleb tõdeda, et ajal, mil kvaliteetne ja toimetatud ühiskondlik satiir ning kriitika on jäänud vaiksemaks ning on pigem episoodiline, täidab Wahl olulist rolli põrgulise õpetajana, kes hoiatab selle eest, mis võib saabuda, kui kõik nii jätkub ja tõstab halastamatult silme ette selle, mis on juba käes. Neit-Eerik Nestor

11
Mari Kalkun "STOONIA LOOD" (Real World)

Üritasin kirja panna, mis on see ühisnimetaja, mille olen kõigil Mari albumitel ära tundnud. Pika ümbersõnastamise tulemusena: iseendaks jäämine ja sügav side sellega, millest ta laulab. Tema palav tuum, mis jõuab, jumal tänatud, ka läbi salvestusaparaatide otse meie neuronitesse! "Stoonia lugudes" saavad loomismüüdid kokku võimsa vokaali ja sellesama trubaduurliku hingelaadiga. Alguses loetlesin pille, mida Mari ise albumil mängib. Tänu nendele kuulemegi avaloos "Munamäe loomine" liigirikast Haanja kõrgustikku: putukaid, usse, alustaimestikku, vanu puid, linde, loomi ning isegi õhumolekule. Järgmised 36 minutit on puhas elevus ja kelgusõit, mis tutvustab muu hulgas nelja võro- ja eestikeelse luuletaja loomingut. Ja muidugi on esindatud ka Mari enda tekstid. Pärast teravat ja rahutut, inimmutukate hoolimatust kiruvat "Maaimä" (Holts/Kalkun) aitab südamepurjed lahti siluda "Tõistmuudu" (Kaplinski/Kalkun). On, kuidas on, ent need kaks laulu just sellises järjestuses kannavad kliimakriisi valguses (või pimeduses) mingit erilist kontrastset jõumomenti. Isemoodi pinge ehitub plaadi eelviimases loos, mis räägib väikese keele väljasuremisohust. Triinu Laane tekst ja Mari imetundlik laulmine, mis mõjub kui palve, on plaadi kõige kõrgem ja mingis mõttes ka valusam punkt. Unistades võro keele säilimisest, tsiteerib Mari ka veel viienda luuletaja, Kristjan Jaagu kassiissellemaakeelt. Aga kas siis ei võiks? Kaisa Kuslapuu

10
James Blake "Playing Robots Into Heaven" (Republic, Polydor)

"Playing Robots Into Heaven" loob suurepärase sümbioosi Blake'i varajasema ("Klavierwerke", "James Blake", EP-d plaadimärkidele Hemlock ja Hessle Audio) ning post LA loomingu vahel "(Assume Form", "Friends That Break Your Heart"). On tunda teatud vabanemist ja rõõmu muusika loomisest. Uus album ei kingi meile järgmist "Retrograde'i", aga korraliku klubilitri ("Big Hammer"), peanoogutuse post-dubstep'ile ja Burialile ("I Want You To Know") ning aasta ilusaima ambient hetke ("Playing Robots Into Heaven") küll. Taavi-Peeter Liiv

9
Boipepperoni "qqndqlt" (Kurvad Uudised)

Üks olulisemaid eesti hip-hop'i ja ka popi uuendaja Boipepperoni ehk Frederik Mustoneni debüütalbum "qqndqlt" koondab endas moodsamaid tantsumuusika trende, pannes need kõlama hoopis huvitavamalt ja mitmekülgsemalt kui seda teevad tema iidolid maailmaareenidel. Sügisel kultuuriportaalile antud intervjuus ütles Boi ise, et tahtis teha tantsumuusikat, mis tekitaks kuulajas tugevaid tundeid ning just sellega ta hakkama saigi. Oma esmapilgul lihtsana näivate trummide, süntesaatorite ja muude krudinate pragudesse on Mustonen suutnud paigaldada müstilise melanhoolia ja tundekülluse, mis on nii tekstuurne, et kuulates tekib tunne nagu käiks muusika mööda kõrvakilesi, ja tegelikult mööda kogu ihu, punktkirjana. Külalisesinejad, keda on palju, on kõik omal kohal ja teevad töö veatult ära ning kingivad nii mõnelegi loole hitipotentsiaali, aga kõige mõjusamalt toetab produktsiooni Boi enda vokaal, mis küll ehk ei ole nii efektne ja koolitatud kui näiteks Daniel Levi oma, aga suudab leida kõige sirgjoonelisema kontakti selles krudinates peituva salapäraga. Kui arvestada veel, et kõige selle juures leidis Mustonen, et tal on palju veel õppida, siis tundub tulevik helge ja "t6en2osus" on suur, et alles 21-aastasest Boipepperonist kuuleme veel palju head. Ootame põnevusega. Neit-Eerik Nestor

8
Overmono "Good Lies" (XL)

Ei pea just eriti pingutama, et vaadata Overmono debüütalbumit "Good Lies" kui omamoodi tantsumuusika leksikoni, mis võtab läbi kõik selle, mis Briti hämarates klubides, popmuusika tagatubades, põranda all ning peal viimastel aastakümnetel toimunud on. Viiteid ja tänukummardusi ja väikseid vinjette siia, sinna ja igale poole on lugematu hulk, aga sellele vaatamata pole "Good Lies" tantsumuusika plaat, kaugel sellest. Muidugi võite nende lugude järgi tantsu lüüa, selleks need de facto loodud ongi ja ilmselt on iga teise DJ mälupulgal mõni neist lugudest, aga Overmono on tegelikult pannud kokku aasta parima popalbumi. Just nii peakski kõlama popmuusika 2023. aastal ja õnneks vahel kõlab ka. Tantsumuusika tõsipead ja puritaanid kirtsutavad ilmselt nina, ütlevad, et kõik on liiga lihtne ja kerge ja vana ja tuttav, aga te ei peagi seda kuulama! Kõigil teistel on seevastu tore. Kaspar Viilup

7
Fred Again.. & Brian Eno "Secret Life" (Text)

Viimaste aastate popmuusikast rääkides ei pääse me Fred Againist üle ega ümber, aga mingite inimeste jaoks on ta juba ammu hea maitse piiri ületanud. Ainus aspekt, mis teda mingites ringkondades ilmselt rehabiliteerida aitas, oli see, et Fredi mentor on alati olnud Brian Eno, kes õpetas talle esimesi produktsiooninippe ja suunas teele, on see siis õige või vale tee, jääb igaühe enda otsustada. Värske album "Secret Life" ulatab seega omal moel käe neile, kellele Fred Againi naksakam ja pehmem looming nii peale ei lähe, nüüd saab ikkagi ilma igasuguse häbitundeta ka 2023. aasta üht olulisemat popartisti kuulata. Huvitav on seejuures, et plaadil on selgelt olemas Brian Eno ja selgelt olemas Fred Again, me kuuleme neid mõlemat igal hetkel igas loos, aga päriselt kokku ei saa nad justkui kordagi. Esimestel kuulamistel see häiris mind, ma ei saanud aru, mis mõte üldse niiviisi muusikat teha on, kuid tegelikult tekib sellest hoopiski huvitav duaalsus, vastandlikud elemendid hakkavad kokku kõlama isegi juhul, kui need pealtnäha kokku ei klapi. Ja noh, kui me vaatame Fred Againi loomingule tagasi kümne aasta pärast, on see plaat ilmselt veel palju-palju huvitavam, aeg lisab sellele tähenduskihte kõvasti juurde. Kaspar Viilup

6
Lil Yachty "Let's Start Here" (Quality Control)

Ei tea, kuidas teiega, aga Lil Yachty kaugenemine signatuursest trap-saundist sellisel moel ei olnud midagi, mida osanuks tema muusikalises tulevikus ette näha. Tundub, et kahe aasta tagune kohtumine Andrew VanWyngardeniga ja Kevin Parkeriga, millest ta kaks aastat tagasi ajakirjale Rolling Stone rääkis, polnud lihtsalt inspireeriv, vaid SoundCloudist välja kasvanud räppari jaoks isegi loomingulises mõttes revolutsiooniline moment, mis avas tema jaoks uue tööriistakasti, muusikaliste võimaluste maailma, mis toidab veelgi enam tõdemust, et oleme jõudnud post-žanri ajastusse, kus stilistiliselt selged piirid on minetanud oma senise väärtuse. Üleüldse on kõik hägusem – olgu see Yachty vokaal, mis ujub spoken word'i ja sirgema laulmise vahepeal või üldine unenägude piiritust imiteeriv helimaastik. "Let's Start Here.", mis rakendab teiste seas nt Alex G ja Daniel Ceasari abi, on mänguline ja kulgeb vabakäigul mööda eksperimentaal-jazz'i ja psühhedeelse, isegi progressiivse roki soont, täielikult trap-esteetikast siiski võõrdumata, avades justkui portaalidena igas uues kohas ühtaegu nii Yachty kui ka kuulaja jaoks järgmise ussiaugu tundmatusse. Merit Maarits

5
Night Tapes "Perfect Kindness" (Night Tapes)

Pidin end juba Iiris Vesiku debüütalbumi "The Magic Gift Box" aegu näpistama, sest tundus uskumatu, kuidas suudab üks noor Eesti artist sedavõrd küpset ja globaalset tähelepanu väärivat popmuusikat teha. Kerime aega veidi üle kümne aasta edasi ja tema Londonis tegutsev bänd Night Tapes on võtnud selle sama vundamendi ja ladunud sinna veel sada uut kihti peale. Ilmselt parim hetkel tegutsev Eesti juurtega bänd? Siin kohtub pehme indie-pop Kevin Parkeri tasemel sillerdava produktsiooni ja peene singer-songwriter vaimuga. Iga EP-ga on nad aina paremaks läinud ning tundub, et vaid taevas on piiriks. Kaspar Viilup

4
Caroline Polachek "Desire, I Want To Turn Into You" (Perpetual Novice)

Ansambliga Chairlift tegi Polachek suuri asju alates 2008. aastast ja "Desire, I Want To Turn Into You" on juba tema neljas sooloalbum, aga kuidagi on tunne, et ta jõudis alles nüüd meie juurde. Või siis vähemalt mõjub tema tänavu ilmunud kauamängiv nii värske puhanguna, et kõik muu, mis varem on toimunud, polegi liiga oluline. On seal siis midagi uut, piire ja traditsioone ja reegleid murdvat? Kõik need vahendid, mida Polachek kasutab, on tegelikult vanad, head ja tuttavad, korra laenatatakse midagi Björkilt, siis jälle Robynilt, aga koos PC Musicu produtsendi Danny L Harle'iga panevad nad nende abil kokku piinlikult ja häirivalt head poplood. Pea kogu album on nii vastupandamatult kaasahaarav, aga samas häbitult siiras, et mul on kohati piinlik, et need lood mulle meeldivad. Tahaksin ise ka kuulajana midagi ära teha, lahti muukida, piiluda peidetud nurgatagustesse, aga Polachek kisub kõik minu silme ees lahti ja ma olen tegelikult ikkagi relvitu. Meeldib, väga meeldib, midagi pole teha. Kaspar Viilup

3
Tirzah "trip9love...???" (Domino)

Udune ja müstiline, aga samas sensuaalne, võrgutav ja haldjalik. Tirzah ja Mica Levi panid jälle seljad kokku ja tegid plaadijagu muusikat, kus melanhoolia ja südamevalu muutub kuidagi... lummavalt ilusaks. Emotsionaalne vastuolu on alati Tirzah' loomingut kirjeldanud: muusika justkui ütleb üht, aga kuulajana tunnen end hoopis teistmoodi. Ka kõige kibedam kibedus on kuidagi tervendav, otsekui ilu oleks valus ja valu oleks ilus, ja täpselt niiviisi ma teda kuulates ka alati tunnen. Siin ei ole otseselt midagi uut, paljuski mängivad Levi ja Tirzah endiselt nende samade motiividega, mida kuulsime juba debüüdil "Devotion" – lõhutud tantsumuusika, algosadeks lahti võetud singer-songwriter esteetika, pahupidi pööratud popp –, aga kui kahe artisti koostöö on nii viljakas, eripalgeline ja keegi teine naljalt nendega konkureerida ei suuda, siis võivad nad täpselt samamoodi veel sada plaati teha ja olen endiselt müüdud. Kaspar Viilup

2
Yves Tumor "Praise A Lord Who Chews But Which Does Not Consume; (Or Simply, Hot Between Worlds)" (Warp)

Albumipealkiri, mis teeb ilmselt Fiona Apple'i vägagi uhkeks. Ameerika eksperimentaalrokidiiva Sean Bowie ehk Yves Tumor ei ole oma viiendal stuudioalbumil küll enam just liiga eksperimenteerimise peal väljas, aga ometi – ka eufooriale kutsuvalt meloodilise ja sirge staadioniroki teed minnes on võttestik see, mis tervikule omapärase serva annab. Need on kirjutatud kui poplood, aga läikiv pealispind on 90ndate alt-rock'i liivapaberiga parajalt karedaks hõõrutud ja kõik produktsioonis mängitud häbitult suureks ja pillavaks. Kaasaja artistide võrdlemisel David Bowie, Prince'i jt sama kaliibri ajalooliste etalonkujudega peab olema ettevaatlik, aga tegelikult ka – Yves Tumori suutlikkus teha ligipääsetavat muusikat, milles on säilinud ikkagi parajalt friigielementi, tema soovoolav persona ja teadlikkus oma staarikvaliteedist ei tekita küll tunnet, et see kuidagi liiane oleks. Merit Maarits

1
André 3000 "New Blue Sun" (Epic)

Kui pärast esmast uudist, et peale 17 aasta pikkust pausi ilmub nii räpifännide kui räpileigete kuulajate jaoks ühes hinnatumas hip-hop-duos Outkast tegutsenud räppari André 3000 sooloalbum, kohtusin netis albumi lugude nimekirjaga, siis kõkutasin pikalt, sest olin pikemalt süvenemata veendunud, et tegu on väga andeka meemiga.

Nähtu järgi pidi albumi "New Blue Sun" esimene lugu kandma tõlkes nime "Ausalt, ma tõesti väga tahtsin "räpp"-albumit teha, aga sel korral puhus tuul mind nii". Kui mõned salmid näiteks Frank Oceani või Travis Scotti albumite peal välja arvata, on André aastaid vaikselt omaette toimetanud. Ühismeediasse on üles riputatud mitmeid pilte, kus fännid on kohtunud Andréga, kentsaka kujuga flööt kas kaenla all või kuidagi selga riputatud, tema kodulinnas Atlantas mõnel pisikesel alternatiivmuusika kontserdil või kunstinäituse avamisel. Tehtigi nalja, et mees on elus kõik linnukesed kirja saanud ja täidab nüüd lisaülesandeid, muusikale ta kindlasti ei mõtle ja kui mõtlebki siis tuleb sealt ehk ainult flöödiga tilistamine.

Kui plaat lõpuks ilmus ning selgus, et lugude nimistu ei olegi nali ja tegu ongi põhimõtteliselt flöödimuusika plaadiga, siis oli üllatus suur. Intervjuudes räppar ka selgitas, et kuigi ta oleks tahtnud räppida, siis oleks see mõjunud punnitatuna ja tõdes, et ega tal enam suurt midagi öelda ka pole, las noored higistavad.

Peale esimesi kuulamisi sai ka ilmseks, et album meie aastalõpu albumite edetabelis kõrge koha saab ning arvatavasti ka esimese koha haarab. Nii läkski, kuigi tuleb möönda, et esikoht tuli väga napilt. Paratamatult tekkis küsimus, et kas ja kuidas see plaat elaks ilma André 3000 nimeta. Kui selle oleks üles pannud mõni vähem tuntud flöödientusiast, siis kas keegi peale mõne heas mõttes friigi oleks veetnud selle seltsis kauem kui ehk albumit avava 12-minutilise loo esimese poole jagu?

Igatahes jumal tänatud, et selle plaadi andis välja just André 3000, keda artistina piisavalt usaldatakse, et new age'iliku ja spirituaalse flöödi-jazz'iga seisis silmitsi inimesi, kes muidu ehk selleni kunagi jõudnud polekski. Tuleb ka rõhutada, et tegu ei ole lihtsalt flöödimuusika plaadiga. Erisugused flöödisaundid on pigem peenike aga tugev niit, mis hoopis suuremat ja kohati hoomamatut ambitsiooni koos hoiab, kaunistab, rõhutab ja toetab. Kuigi funktsionaalsus plaadil justkui puuduks, siis mingil määral teevad ka new age ja ambient markerid plaadile ehk ülekohut kui millegi tapeedilikuna ja kes neid markereid kardab, ei maksa lasta sel end heidutada. Plaat sobib soovi korral tõesti ka taustamuusikaks, aga oma minimalistlikkusele ja teatavale häbelikkusele vaatamata on André kompositsioonid väga sisendusjõulised, tekstuursed, täis seletamatult suurt soojust ning kutsuvad veidi flirtivalt ennast tähele panema – seda ilmestavad ka flöödikäigud, mis ajju kinni jäävad ja mida äkitselt suvalistel hetkedel ümisema tahad hakata. Märkamata jõuadki võlumaale, kust on väga raske välja saada.

Ambitsiooni suurus nähtub ka väga kaleidoskoopilisest emotsionaalsest paletist. Kui meie siin parasvöötmes kipume plaate tihti seostama mingi kindla aastaajaga, siis "New Blue Sun" sobib valatult igaühte neist. Selle saatel võib supelda talvises masenduses, liuelda kevadel tärkavas (l)ootusärevuses, kõrbeda suvises soojuses või soiguda sügiseses melanhoolias. Ja mis veel – see ei ole meditsiiniline soovitus, aga kuuldavasti on album isegi kõhuvalu ravinud.

Kindlasti kujutab "New Blue Sun" endast rõõmsatel aegadel kaaslast, kellega rõõmu jagada ning raskematel aegadel lisadoosi lootust ja leevendust, iga kuulaja jaoks individuaalset ja omanäolist pelgupaika ülikiire maailma eest, mis, nagu möödunud aasta näitas, veel nii pea hoogu maha ei võta, kus saab olla lihtsalt linnuke oksal, mille all üks omanäoline Atlanta eks-räppar flööti puhub.
Neit-Eerik Nestor