Asusin uut "tellist" Teisest maailmasõjast lugema ausalt öelda päris suure umbusuga. Juba pealkiri "Stalini sõda" tundus kaunis kahtlane – eks ole sedalaadi sageli pealiskaudset "stalinianat" loetud juba tüdimuseni, ning ka alapealkiri "Uus Teise maailmasõja lugu" mõjus pretensioonikalt. Selle sõja lõpu 80. aastapäeva eel (ametlikuks lõpukuupäevaks on 2. september 1945) otsustasin oma mälu siiski värskendada. Ja sain meeldiva üllatuse osaliseks.

Tõdeme, et pealkiri "Stalini sõda" pole pandud niisama "ilu pärast", vaid saab teose edenedes igati argumenteeritud põhjenduse, näidates Teist maailmasõda tõepoolest küllalt uudses valguses. Nihutades fookuse Hitlerilt Stalinile, on autor, kasutades eriti 1990. aastatel avatud arhiivimaterjali (mis aastal 2025 seisab Venemaa arhiivides suuresti taas seitsme luku ja riivi taga) üksikasjalikult valgustanud nõukogude agressiivse ja ühtaegu ülisilmakirjaliku "rahupoliitika" paljusid riukaid ja telgitaguseid.

Vene-Saksa sõda on oskuslikult asetatud maailmasõja laiemasse konteksti. Teose algul räägitakse leninlikust maailmarevolutsioonist, põhjalikult on peatutud Molotovi-Ribbentropi paktil ("Gangsterite pakt"); Hitler tungib Nõukogude Liidule kallale alles 17. peatükis (lk 273).

Muide, kõiki, kes kritiseerisid 1939. aasta 23. augusti kuritegelikku pakti, nimetas Molotov "sõjaõhutajateks, kes püüavad tekitada üleilmset veresauna"! (lk 92). Samas kui pakti ja eriti selle salaprotokolli otsesel tulemusel kaotas oma elu palju miljoneid inimesi...

Veel enne Vene-Saksa sõja puhkemist olid seni mitu aastat lausa sõbralikus üksmeeles püsinud N. Liit ja Saksamaa kumbki täielikult või osaliselt vallutanud seitse riiki. Hitleri saak: Poola, Taani, Norra, Luksemburg, Holland, Belgia, Prantsusmaa. Stalini saak: Mandžuuria, Poola, Soome, Leedu, Läti, Eesti, Rumeenia (lk 172).

Raamatust leiame sõjakroonika kõrval üsna ohtrasti psühholoogiliselt pilkupüüdvaid tähelepanekuid: "Churchill pidi tunnistama, et Stalinil oli huumorimeelt, vildakat, mõrvarlikku ja pahelist, kuid veidralt relvituks tegevat" (lk 476-477).

Või näiteks säärane üldistus: "Kolmveerand sajandit hiljem paistab selgesti, et Churchill ja Roosevelt joobusid Stalinist Barbarossa sissetungi emotsionaalse šoki mõjul ja ärkasid valusa pohmelusega, kui Hitleri armeed lüüa said" (lk 616).

Ehkki teose originaal ilmus aastal 2021, veel enne suuremahulise Ukraina sõja algust, tuleb nõustuda raamatu esikaanel leiduva Erkki Bahovski (teose tõlke erialane toimetaja) sõnadega: "Sean McMeekin avab Teise maailmasõja kohta uusi tahke, mis on eriliselt olulised ka praeguse Ukraina sõja taustal".

Tõepoolest lugegem vaid kirjeldusi Teherani, Jalta ja Potsdami konverentsidest, järjestikustest saagiahnetest ja suurriiklikult küünilistest maailma ümberjagamistest, Churchilli ja Roosevelti sagedasest lühinägelikust lipitsemist Stalini ees (nt Roosevelti järeleandmised Balti riikide osas lk 480). Ukraina sõda on mitmeid aastaid ümbritsenud ju üsna samalaadne geopoliitilise kasuistika tihe – ja sageli samavõrd küüniline – võrgustik. Ameerika ajaloolase Sean McMeekini (sündinud 1974) raamat aitab meil ka praegusest paksust "sõjaudust" paremini läbi näha.

Ajaloolised paralleelid tekivad nagu iseenesest. Kui autor näiteks kinnitab, et "Vähem kui nelja nädalaga olid sakslased vallutanud 450 000 ruutkilomeetrit Venemaa territooriumist" (lk 288), siis meie päevil võime lugeda sõjauudist, mille kohaselt augustis 2025 vallutas Venemaa 330 ruutkilomeetrit Ukraina territooriumist.¹

Minu kalkulaator näitab: 1364 korda vähem. Tõesti imelik, et selliste "saavutustega" peetakse võimalikuks isegi kiidelda ja laiutada (rääkimata juba säärase sõjapidamise täielikust mõttetusest 21. sajandil – ükskõik mis nurga alt ka toimuvat vaadata)! 

Kulutasin teose lugemisele küll veidi üle nädala, kuid ei pea seda aega kahetsema ning julgen uut sisukat "telliskivi" soovitada kõigile ajaloohuvilistele.

¹ https://www.err.ee/1609776450/kiviselg-augustiga-on-venemaa-ukrainas-okupeerinud-330-ruutkilomeetrit