Aino Perviku rikkalikule loomingule tagasi mõeldes tahaksin meenutada ühte tema kõige tõsisemat ja psühholoogiliselt kaalukamat teost, romaani "Kiikujad väravakaartel" (1989, kordustrükk 2022). Just seda teost tõstis kirjaniku lahkudes eriti esile ka Maarja Kangro.¹

Lastekirjanduse ületamatus meistris Aino Pervikus peitus kõrgetasemeline psühholoog, kes suutis ka mitmes puhtalt "täiskasvanutele" mõeldud teoses (aga paljud tema raamatud on täiesti võrdselt kõnekad nii lastele kui "suurtele") köitvalt valgustada vägagi keerukaid hingeseisundeid.

Ses seoses väärib märkimist, et mitmete lastekirjanduse-alaste tunnustuste kõrval on Aino Pervik pälvinud ka Friedebert Tuglase novelliauhinna (aastal 1983 – "Anna" kogumikust "Impulss", 1982)

Pakun siinkohal meenutuseks välja oma arvustuse aastast 1989.

ALATEADVUSE HELGED METAMORFOOSID

Aino Pervik, "Kiikujad väravakaartel" Eesti Raamat, Tallinn 1989, 192 lk

Kergema lektüüri harrastajaile võib Aino Perviku 53 000 eksemplarise tiraažiga "Kiikujad väravakaartel" valmistada päris tõsise pettumuse, seda enam, et teose algus on efektselt põnev. 4-5 esimest peatükki oma saunapeo ja selle traagiliste tagajärgedega lubavad loota värvikat ja paljastuslikku seltskonnakroonikat.

Esimene tõsisem dissonants oletatava olmeromaani käigus kõlab leheküljel 18, kus muidu tavapärases matusekirjelduses äkki väidetakse: "Imestusega märkas Jaagup kokkukuuluvustunnet hauda panduga, mitte haua äärel seisjatega. (---) Imelühikese hetke vältel koges Jaagup suurimat kokkusulamist, jäägitumat andumist, mis talle iial osaks saanud."

Sedagi võiks veel võtta kui kirjaniku intrigeerivat ekstravagantsust, kuid mida edasi teos areneb, seda enam koondub autori tähelepanu väliselt sündmustikult ebaharilike teadvusseisundite kujutamisele, nii et olmeromaanist ei jää suurt midagi alles (ehkki vahepeal jõutakse otsaga koguni Kuku klubisse). Pigemini on tulemuseks süvapsühholoogiline, "teadvuse voolu" esitav romaan, mille keerukad poeetilised assotsiatsioonid eriti teose teises pooles lähenevad kohati proosaluuletustele; intellekti ja lüürika põimumist markeerivad ka Betti Alveri jt luulekatked.

Seejuures pole autor püüdnud lugejat uputada visioonide kaootilisse rägastikku, tema peategelasele Jaagupile, elukutselt arstile, on antud küllalt palju ratsionaalset eneseanalüüsi oskust ja selguseiha, mis loob raamatus omapärase kõrvaltvaataja distantsi. Ja samas on "Kiikujad.." julgelt eksperimenteeriv romaan, mis ei püüa inimpsüühika keerdkäike kuidagi lahterdada või lõpuni ära seletada, näidates ühtaegu taas kord, kui tinglik ja kunstlik on meie sisseharjunud piiritõmbamine psüühika "normaalsete" ja "ebanormaalsete" avaldumisvormide vahele (hispaania filosoof ja kirjanik Miguel de Unamuno on selle kohta tabavalt öelnud: "Normaalne on ainult see, kes tajub oma hullumeelsust").

Ehk vajaks raamat koguni psühhiaatri asjatundlikku kommentaari, kuid selletagi võib väita, et Aino Pervik on meile esitanud üsna tõsiselt võetava sissevaate alateadvuse tagamaadele, näidanud inimese kõrgenenud tundlikkuse allikaid, tänapäeval nii levinud, vahel otse moeasjaks saanud allergiliste seisundite tõelist sisu.

Meie stereotüüpsed kujutlused alateadvusest lähtuvad sellest, et tegemist on hingeelu tumeda, agressiivse, hirmuäratava, jõhkraist ja tõrjutud tungidest tulvil valdkonnaga. Sääraste kujutluste puhul on oma osa kindlasti selleski, et psühhoanalüüs ja alateadvus on meil pikka aega kuulunud poolpõrandaaluste mõistete hulka. Igaüks, kes on püüdnud neid põranda peale tuua, on pidanud lausa meeleheitlikult tõestama just "tumedate" tungide olemasolu ja eluõigust. Ja eks toonita ka näiteks säärane psühhoanalüüsi popularisaator nagu Stefan Zweig just alateadvuse süngemat poolust: "…sealt, sellest t u m e d a s t (minu sõrendused – A. K.) pilvest sähvivad tegelike otsuste välgud (---). Ehm ja hirm, mis meie ärkvel meeltel ammu unund, läkitavad oma karjeid äkitselt mööda närvijuhtmeid üles (---). Meile endale teadmatuna elab seal h ä m a r a s too ürgne Mina…" (St. Zweig, "Tervenemine vaimu läbi", tlk. Jaan Kross, 1979, lk 196).

"Kiikujad väravakaartel" on katse näidata võrdväärsena ka alateadvuse helgemat ja heledamat poolust, kõiki neid imepäraseid ekstaatilisi terendusi ja sümboleid, mis seotud füüsiliste ja veel enam vaimsete naudingutega, rahuldatud emotsioonidega. Peategelane annab oma elamustele ise tabava iseloomustuse: "See on kirglik soov pääseda nimetamisest, liigitamisest, skeemidesse ja lahtreisse surumisest. See on puhas, jagamatu ja hele. Pärit ühest teisest paradigmast, kus olemasolev ning olemasolematu on loomulikuna koos nagu lapsepõlve muinasjuttudes" (lk 138).

Iseäranis üllatav on teoses see, et peategelase ülitundlikkusel puudub igasugune erootiline varjund, ta asub lausa erootilises vaakumis, kus seksuaalsus ei omanda isegi mitte negatiivset värvingut. Jällegi on kirjanik petnud tavalugeja lootusi, loobudes ahvatlevatest perverssustest, mida teistsuguse (aga siis vististi psühholoogiliselt vägivaldse) lähenemisnurga puhul oleks võimalik külluslikult serveerida. Väärib rõhutamist, et erootika "haihtumine" teeb Jaagupile muret vaid väliselt, ümbritseva moraali mõõdupuudega mõõtes, kuid sisimas ei taju ta seda traagikana, isegi vastupidi: "Ta ei kogenud oma olukorda kui süvenenud puudust, millegi olulise kaotamist. Kummalisel kombel oli sellel hoopis saavutatud täiuse maik" (lk 55).

Et "Kiikujaid…" kannab põhiliselt kujutluste ja tajumuste assotsiatiivne voog, pole teose faabula ja kõrvalkarakterite analüüsimiseks erilist tarvidust. Jaagupi abikaasa Martiina või ta vana patsient August Hindram võivad tunduda pisut skemaatilistena, kuid nende (kunstikavatsuslik) funktsioon ongi olla vaid Jaagupi ülitundlikkuse fooniks, nii ei saa neile läheneda kui tavapärastele karakteritele.

Võiksimegi väita, et raamatu ainsaks ja tõeliseks (pea)tegelaseks on see haruldane ülitundlikkus ise ning sellisena moodustab teos kompaktse terviku. Tõsi küll, teistkordsel ülelugemisel hakkas silma ka mõningaid traagelniite, üledoseeritud paradokslemist ja veidi sihituid filosofeerivaid kõrvalehüppeid. Autor kipub ka mõneti kordama oma novellistikast tuttavaid inimliku lähedustunde variatsioone, mistõttu aeg-ajalt väidetav "senitundmatu ühtekuuluvus" alati ei tundugi nii senikuulmatuna. Kuid olulisel määral see kõik teost kahjustada ei suuda.

Rutt Hinrikus on Aino Perviku novellikogu "Tulesõitjad" (1988) puhul avaldanud arvamust, et kirjanik püüab argielu seostada "teise "kõrgema" reaalsusega" ning et "abi otsitakse signaalidelt teispoolsest ilmast" (Sirp ja Vasar, 23. detsember 1988). Perviku "Kiikujad..." aga kallutab meid oletama, et sealpoolsus, transtsendentsus pole kirjaniku jaoks mingi iseseisev sfäär, vaid et tegemist on ikka ja ainult alateadvuse projektsioonidega; kõik "sealpoolsed" jumalikud ja saatanlikud regioonid, kui võimukalt nad inimest vahel ka ei juhiks, on tema enese alateadvuse laterna magica looming.

Ses mõttes on Aino Perviku romaan vägagi humanistlik ja inimkeskne raamat, kirjutatud tugeva empaatiaga oma ebahariliku kangelase mittetriviaalse psüühika suhtes. Viimast ei püüta seejuures ei lihtsustada ega müstifitseerida.

Lisagem, et analoogilised taotlused eriti meie nooremas proosas kipuvad liigagi sageli tühja jooksma. "Fantastilise, visionaarse, alateadvusliku seostamine käegakatsutava realismiga on nooremas eesti kirjanduses muutunud juba veidi tüütuks. Vahel jääb mulje, et see on pelk tehniline võte, mis võimaldab toota lehekülgi" (Mati Hint, Vikerkaar 1988/3, lk 84).

Aino Perviku avatud, vaba ja samas julgelt alateadvuse sügavikesse süüviv kujutusviis võiks anda häid impulsse kõigile, kes oma ainulaadseid visioone ja (s)alateadvuslikke terendusi mitte üksnes demonstreerida, vaid tõepoolest teistele edasi anda üritavad.

Esmatrükk ajalehes Reede (lühikest aega kultuurilehe Sirp ja Vasar uus nimi; hiljem lihtsalt Sirp) 14. juuli 1989

¹ https://kultuur.err.ee/1609768650/suri-kirjanik-aino-pervik