Näitlemine on ju natuke piinlik, eks? Mõned rollid enam kui teised, kuid sisuliselt on tegemist alati täiskasvanutega, kes käituvad natuke absurdselt, natuke tobedalt. Aga kui me otsustame filmi vaadata, sõlmime nähtamatu lepingu, millega aktsepteerime nende reaalsuse simulatsiooni. Isegi kui me alateadlikult tajume, et inimesele, kes karjub mõttetusi või väänleb maas, maksti selle eest raha, ja ta tegi seda häbenemata ruumis, mis on täis teisi inimesi, kes käituvad täiesti normaalselt. See kõik tähendab, et Jesise Buckley julge, ekstsentrilise ja täielikult pühendunud rollisoorituse talumine sõltub sellest, kui palju me ise lepingust kinni peame. Alguses võib kergesti tekkida kohmetus – "Jessie, sa oled ju täiskasvanud naine, säilita veidi eneseväärikust!" –, kuid neile, kes suudavad tema maniakaalsuse avasüli vastu võtta, võib teekond olla seda väärt!

Nimiosalise Pruudi peigmees selles Mary Shelley romaani väljamõeldud järjes on Frankenstein, kuid filmi tegevus toimub hoopis 1930. aastate Ameerikas. Pealtnäha lihtne kirjeldus ei anna tegelikult aimu Maggie Gyllenhaali teisest režissööritööst. Seal toimub lihtsalt nii palju – relvad, üleloomulikud tantsunumbrid, pool tosinat kinosaali. Kõike seda annaks seletada ja kirjeldada, kuid see teeks karuteene vaataja kogemusele. Isegi need paljastused, mis tulevad filmis kohe esimestel minutitel – kuigi neile treilerites isegi vihjatud pole –, on parem jätta rääkimata. "Pruut!" ei ole küll seosetu, kuid püüda ennustada järgmise stseeni sisu või tooni selle põhjal, mida oled seni näinud, on viljatu tegevus. Parim võrdlus oleks ehk Francis Ford Coppola film "Megalopolis" (kuigi ma kardan, et sellise võrdluse tegemine võib mõne potentsiaalse vaataja minema peletada ja seda sugugi ei tahaks).

Filmi ellu-äratatud-surnukehade aspekt on kokkuvõttes üllatavalt vähetähtis. Oluline on hoopis see, et paarike on ühiskonnast tõrjutud, välja tõugatud. Kui Pruut tervitab oma rolli kaose külvajana, siis Franki lummab samal ajal cinema mustvalge elegnatsus ja ta unistab ühtekuuluvusest ühiskonnaga. Tegelikult tundub 1930. aastate esteetika olevat seal pigem selleks, et saaks viidata Ginger Rogersile, näidata stepptantsu smokingus ja teha austusavaldust filmile "Bonnie & Clyde".

"Pruut!" jätab veidi mulje mässulise teismelise tüdruku fänniloost, mis naudib omaenda arvatavat nutikust. Näiteks on Pruudil vokaalne tikk, mis paneb teda vabaseoselist sõnamängu laulma (kohati on päris leidlik). Lisaks viitavad tegelased originaalromaani "Frankensteini" faktidele, millel ei tundu olevat muud mõtet, kui vaatajale teada anda, et stsenarist neid teab. Kõrvaltegelane ütleb, et nende poja nimi on Clyde, juhuks kui visuaalsed viited teisele kuulsale krimipaarile olid liiga segased. Ja kõik see on kaetud melodraama ja püsiva kiimasuse kihiga. Tegemist on omanäolise vaibiga. Fänniloomingust sündinud film pole samas midagi ennekuulmatut, näiteks on "50 halli varjundit" "Videviku" fanfiction (kuigi ma kardan, et sellise võrdluse tegemine võib mõne potentsiaalse vaataja minema peletada ja seda sugugi ei tahaks).

See kaos pole samas ilma sidususeta. Filmi läbivaks jooneks on naiste võimestamine. Suur osa sellest on lärmakas ja jalaga-näkku, nagu ka Buckley tegelane ise. Üks tema dramaatiline kõne lõpeb fraasiga "mina ka" (me too). Seda korratakse lausa kaks korda, juhuks kui sa esimese märkamata jätsid. Mind pani muigama kui ekraanile ilmus näitleja Louis Cancelmi (loe: cancel me) väikses rollis. Mustrisse sobitub ka Pruudi omamoodi tunnuslause. Kui tal palutakse midagi teha, keeldub ta, öeldes: "Ma eelistaksin seda mitte teha." Keeldumine ja enesekehtestamise hetk, mis on ikkagi mähitud viisakusse ja alandlikkusesse, mida ühiskond naistelt ootab. Mõtlemapanev valik. Ma hoidun mansplaining'ust ja jätan selle sügavama lahkamise feminismiuurijatele.

Lõppkokkuvõttes on "Pruut!" õmmeldud kokku erinevatest osadest, mis ei paista omavahel täielikult kokku sobivat. Sellegipoolest on see elus. Ja kuigi mõned võivad selle vastu piikide ja tõrvikutega üles tõusta, peitub filmi pinna all ilu neile, kes seda märgata oskavad.