Raivo E. Tamm, kes paljudele vaatajatele on tõenäoliselt eelkõige Allan "Õnne 13-st", on masohhist ehk piinamisnautleja, kellel on aga raske leida rahuldust, sest isegi sadomaso klubides on liikmed liiga pelglikud, pelgavad tegelikku valu ja sõlmivad kirjalikke lepinguid vastastikuste kokkulepete hoidmiseks. Isegi domina Laura, keda mängib suleboa ja blondi parukaga Lauri Saatpalu, peab teda perverdiks. Õnneks ilmub peategelase unenägudesse hobuinimese tegelane (Ago Soots), kes aitab tal jõuda arusaamiseni, et hobusena tööd rügades, autoriteetidele alludes, saab samuti naudingut tunda. Nii venitabki peategelane oma tööpäeva 48 tunni pikkuseks, töötab viies kohas ja teenib olematut palka. Ta suudab veenda ka teisi töökaaslasi samale teele, hakkab juhtima ametiühingut, et hoida ära paremaid tingimusi nõudvaid streiki ning leiab end üks hetk inimressursside olümpiaadilt, mis on ehe tööinimeste piinamine,
seal hulgas hävitatakse ilma vahenditeta radioaktiivseid jäätmeid, õmmeldakse 130 käekotti tunnis ja kaevandatakse 60-kraadises kuumuses sütt. Paraku järgneb sellele hiilgavale triumfile suur pettus, mille tulemusena ütleb peategelase iidol, kasinuspoliitika viljeleja, minister Jürgen: "Tere tulemast klubisse!".

Ma kujutan ette, et Õnne-Allani fännidele on lavastus omamoodi elamus pisikesest šokist, kui peategelane räägib kananahast munakottidel ning sitast väga erinevates kontekstides ja kohtades. Kunstnik Iir Hermeliin on ilmselgelt teinud suure kassa mõnele sekspoele, sest ka kostüümid on väga uhked, autentsed, lateksist ja nahast ja neetidest, valdav värv on kummimust ning puudu pole ka seksikiik ja piitsad. Mitmeid kordi on saalist kuulda naispubliku ahhetamist "Isssssand!", kuid veelgi enam rõkkab saalis naer. Publik sööb poliitilist satiiri kui sooja, pehmet saia. Raivo E. Tamm, kes ilma probleemideta traavib mööda saali ringi nagu noor täkk, on oma peamiselt lugujutustavas rollis nii loomulik ja usutav, et seda on nauding jälgida ja jääb isegi mulje, et tal on ka tõeline nauding seda mängida.

Teiste seast paistab silma veel Tanel Saare roll Maxima koristajate ülemusena, n-ö kõige tõelisem autoriteet kõva vile, karjuva kõne ja agressiivsete võtetega. Samuti Margo Tederi advokaadist sadomasofänn, kes kasutab koodsõnana oma tütre nime ja on väga pelglik. Samas kui Tederi reklaamifirma töötaja jääb liiga ühte maneeri kinni.

Mingis mõttes on lavastuses ka oma positiivne noot - tuleb välja, et maailm polegi nii kuri koht, kui arvata võiks ja kannatusi polegi nii lihtne leida, näiteks neonatsid ei peksagi tegelikult inimesi vaeseomaks ning eestlaste ja venelaste vahel polegi tegelikult konflikti. Kuid peamiselt tuleb tunnistada, et olukord on kurb, sest äratundmishetki on palju. Esialgu tundub, et nii kaua kui need käivad poliitikute kohta, on kõigest naljakas. Näha piitsaga Ligit, Savisaart ja Ansipit, naerda nende maneerida ja poliitikate üle. Aga ise me nad ju valisime... Ja siis tuleb tõdeda, et äratundmist leiab ka peategelase tööinimese mentaliteedist, sellest, kuidas me oleme nõus töötama aina rohkem ja teenima aina vähem.

"Massohisti pihtimus"
Esietendus VAT Teatris 27. veebruaril 2014
Lavastaja: Christian Römer
Autor: Roman Sikora
Kunstnik: Iir Hermeliin
Osades: Raivo E. Tamm, Katariina Ratasepp, Tanel Saar, Margo Teder, Ago Soots, Lauri Saatpalu