HÕFFi kontekstis on räägitud küll sellest, mis teeb ühe filmi õudseks, aga vähe on arutletud selle žanri problemaatika üle. Festivalil nähtud horror-filmid ei murdnud nende suhtes valitsevat eelarvamust, sest hoolimata pinevusmomentidest oli filmide stiil, motiivid ja kulg sama nagu alati. Tekib küsimus, kas õudusvaldkond on end ammendamas, sest ikka ja jälle näeb krigisevat kiike, üksi konutavat laulvat last ja kaadrisse suvaliselt ilmuvat tumedasse riietatud meest.

Muidugi on õiglane eelkõneldu peale pahandada, sest tegu on žanrifilmi festivaliga ning see peabki pakkuma teatavat nostalgiat ning armastatud kunstilisi lahendusi. Ometi võiks keskpäraste hirmumomentide loomine kitšilike võtetega olla asendatav psühholoogiliselt paeluva terve filmi vältel õhus oleva pingega, mis mentaalselt ka kauemaks painama jääb kui ühe ehmatuse kestvus. Kas õudusfilm saab pakkuda ka muud kui kollide ootamatu kapist välja kargamine ja pisikeste afektidega manipuleerimine?

Üks vastupidine näide HÕFFi kavast oleks hea vaimuka käsikirjaga ning huvitava konflikti peale üles ehitatud kollifilm “Babadook” (2014). Seoti kaht žanri, kuna tegemist oli korraga nii õuduka kui peredraamaga, mille keskmes olid poja suhted emaga pärast isa kaotust.

Veel üks kivi õudusfilmi kodarates, mis silma jäi, on nende tehniline lahendus, seda ka “Babadooki” puhul. Enamus neist on low-budget filmid, mille eelarved ei luba kõige kaasaaegsemate eriefektide kasutamist. Tõenäoliselt on see üks põhjus, miks õudus pole ikka veel päriselt õudne. Ehk on see trend muutumas ja varsti saab 3Ds näha midagi nii efektset ja tõsiseltvõetavat, et tõesti ühtegi naerupahvakut saalist ei kosta.

Kuid HÕFF on palju muud kui lihtsalt horror. Parimad elamused olid põnevike ja kultusfilmide vallast. Sellist kinokogemust nagu maailma kõige halvemaks filmiks tunnistatud armastusdraama “Tuba” (The Room, 2003) vaatamisel pole varem olnud. Saalitäis publikut, kelle hulgas ka posu “Toa” fänne, rõkkas poolteist tundi järjest naerda, sest film on teostuselt sedavõrd halb, et see muutub juba heaks. Maailma suurlinnades toimub filmi ekraniseering traditsiooniliselt iga kuu viimasel reedel. Filmil on oma fännklubi, kes täidab vastavaid rituaale: loobitakse plastlusikaid või juuakse scotchka’t ehk viskit viinaga. Kõigest selle filmi ümber pöörlevast sai HÕFFil osa. Lisaks sellele näidati vastvalminud dokki “Toa” taustast, avades selle tõsimeelse režissööri Tommy Wiseau olemust, kes hoolimata oma siirastest püüetest täiesti kohutava filmiga hakkama sai.

Kindlasti tuleb HÕFFi programmist esile tõsta ka Norra arthouse action- ja komöödiafilm “Kadumise järjekorras” ("Kraftidioten", 2014). Esteetiliselt puhas ning kihvtilt teostatud, musta huumoriga üle valatud ning tuima vägivalda täis linateos, mis sisus ei vaata mööda ka ühiskonna valupunktidest. Kel jäi festivalil nägemata, saab filmi vaadata juba alates 2. maist Eesti kinodes.

Väga hea meel oli näha ka teisi kultusklassikuid nagu “Põgenemine New Yorkist” (1981) ja “Texase mootorsaemõrvad” (1974), sest on kätte jõudnud aeg, kus teoseid originaalis 35mm filmilindilt enam sageli ei näe.

Ehk jäi õuduste piir ületamata, sest kattuva linastuse tõttu ei olnud võimalik vaadata ekstreem-horror'i filmi “Surmalaager 731”, mis kuuldavasti oli tõsiselt ebameeliv.

Igatahes suur tänu HÕFFi tiimile, et nad viljelevad tillukeses Haapsalus, kus tehnilised võimalused pole sugugi nii head kui Tallinnas, žanrifestivali, milliseid mujal Baltikumis ei toimugi. Ka filme tutvustavad kõnelejad olid hästi valitud ning HÕFFi lisad nagu Eesti alternatiivmuusikaga CD, pinksiturniirid ja peod teevad sellest elamuse, millest ükski filmihuviline ja festivali miljöö austaja ilma ei tahaks jääda. Haapsalu on ise oma armsas väiksuses, linnuse varemete ja vaiksete tänavatega parim koht, kus õudusfilmide atmosfääri nautida ja linnakärast puhata. Fantaasiat sealkandis jätkub, sest aastaga on tärganud palju uusi kohti, mis annavad teistele väikelinnadele silmad ette.

Tiimile igatahes jõudu järgmiseks aastaks ja HÕFFile tasub ikka jõuda, sest see Haapsalu kevad tuleb tõesti tiu-tiu ja teisiti.