Rootslane Lykke Li võlus meie teadvusi esimest korda nunnude meloodiate ja Peter Björn And Johni Björn Yttlingi poolt võrratuks konserveeritud lugudega aastal 2008. See siin on triloogia lõpp, reekviem. Lykke Li kokkuvõte on, et küürakat parandab ainult haud. Läbi terve kolme albumi on ta proovinud selgeks teha, et parandab, aitab ja paitab arm. Nüüd on sama armastus hävitavaks, ängistavaks, tumedaks jõuks.

Juba teisel albumil («Wounded Rhymes», 2011) hakkas Lykke Li nooruslik vallatus väsima, armumine läks üle perekonnaõpetuseks, aga vähemalt ei loobunud ta tantsust ( «We can cross rivers with our will/ We can do better than I can/ So dance while you can/ Dance cause you must»).

Käesoleval albumil palub 28aastane Lykke, et teda armastataks nii, et ta ei peaks tundma end nagu kivi. Ja kui tantsu üldse on, siis on see väga meta surmatants, motiivid on morbiidsed ja tumedad («I´ll die here as your phantom lover/I never learn»).

Inditšiki nõtked tantsuliigutused on üle läinud paksudeks intelligentsete vanameeste kidrariffideks ja nunnud sündikäigud klaverimänguks. Kitarrid ja pisut kaeblik elunäinud toon toob meelde Neil Youngi (mida Lykke Li väidab end palju kuulanud olevat) ning samas kistakse päevavalgele selline eepiline maailmavalu, mida loob Michael Jacksoni «Earth Song».

Intelligentsetest vanameestest rääkides, koostööd on lauljatar vahepeal teinud David Lynchiga. Aga ka teiste suurte nimedega nagu näiteks kähku orbiidile lennanud ASAP Rocky.

Näpuotsaga, ülimaitsekalt on «I Never Learn`il» popi- ja rockiklassikakute nippe paigutatud. Jääb mulje, nagu oleks Lykke auväärses eas laulutandrilt pensionile suunduv daam. Aga ta pole veel kolmkümmendki. Ja ta suundub Los Angelesse uusi algusi otsima.

Grand old pilti nihestab Lykke hääl. See kõlab häirivalt ja inisevalt, meenutades parimal juhul Nelly Furtadot (eriti «Heart Of Steel»). Nii juhtub, kui üritada kõik noodid kenasti välja laulda sellise omapärase häälega.

Kui midagi õhulisemat otsida, siis «Gunshot» algab müstilise rituaalse tamburiinimüdinaga, kuid läheb reeglipäraseks popiks kätte ära. Dead Can Dance`i atmosfääri vilksab vahel mõne rütmipilli varjus veel siin ja seal, ainult hetkeks. Samuti mõjub «Silverline» pehmelt, aga äärmiselt kurvalt ja paratamatusega leppivalt - meloodiajupp jääb kummitama ja ängistama.

Terve album ühest küljest rusub, nagu oleks ära vaadanud pika draamafilmi, teisest küljest paneb uuesti kuulama – et mis see nüüd siis oli? Paneb guugeldama laulusõnu, mis on tõsised ja tõesed. Tekitab tahtmist mõnda neist power-ballaadidest klaveril või mõnel muul instrumendil teistmoodi mängida, laulda teistsuguse häälega. Lood on ju head, harmoonilised. Teostus jääb natuke igavaks.

"Love Me Like I'm Not Made Of Stone":