Inglise rockbänd Horrors sattus laiemate hulkade teadvusse 2007. aastal debüütalbumiga "Strange Days" toredate turrisjuukseliste jõmpsikatena, kes kopeerisid Birthday Partyt ja Bauhausi ja Crampsi nii valesti ja ülbelt, et tekkis äge kolisev gruuv, haarav minek, mis tollasesse tantsurocki lainesse pidanuks nagu istuma, aga neil polnud moodsast tantsumuusikast ega värvilisest popmuusikast tookord küll sooja ega külma, pigem nad põlgasid seitse aastat tagasi moes olnud neoonpulgakesi, millega vahel kogemata ka nende kontsertidel vehiti. Nemad olid tõsised dekadendid, mitte mingid ühepäevahedonistid.

Aga sealtpeale on nad igal järgmisel albumil lisanud juurde just nimelt annuseid sünte ja tantsumuusikat, voolavust ja plastikat, ning alates eelmisest albumist "Skying" (2011) ka kõvasti värve. Nüüdseks neljandaks albumiks on konkretiseerunud ka lugude struktuurid, kadunud on teise albumi "Primary Colours" mustade kingade põrnitsemise boheemlik ving, toss ja peeglid.

"Luminous" on suurejooneline, hiilgavate. säravate saundidega staadionipopp, aga muidugi mitte 80ndate Bon Jovi, vaid sama kümnendi Simple Mindsi ja Psychedelic Fursi vaimus. Simple Minds on niigi kogu aeg ülal, nende mainet suudavad nad ainult ise lörtsida, aga The Psychedelic Fursi vaim ongi tolmama jäetud ja vajas hädasti ülespeksmist. Samuti on siin palju Stranglersit, muidugi Hugh Cornwelli aegset. 

Need on asjaolud, aga tõsiasi on see, et The Horrors on üks kõige sümpaatsema arenguga bände: kui kõik noored saaksid nii teadlikult, ent samal ikkagi kogu loovust ja metsikust säilitades täiskasvanuks, oleks maailmas palju vähem tolguseid. 

Nad on oma nelja albumisse mahutanud kõik mõjud, mida üks normaalne bänd võiks vajada: gootirockist uusromantismini, krautrockist new wave'ini, shoegaze'ist süntpopini jne, aga on paar ühendavat lüli, mis teeb nad alati Horrorsiks, mitte ei lase muutuda laialivalguvaks plaadikogupopiks, kus on küll kõik kenad koostisosad, aga puudub fookus ja oma nägu, või mis oleks veel hullem tegelikult, ühe või teise kitsa suuna tribuudiks. Need ohud on välditud. Abiks on pidev püüe kõrgemale, juba eelmine album "Skying" lendles pidurdamatult, aga puudu jäi ehk lookirjutusest, siiski on "Skying'iga" lahe abstraktsusse tormata. Ei tehta lihtsalt lugusid, vaid eesmärk on ekstaas. Ja õige, argistest popbändidest on elu aeg kõrini olnud. 

Teine trump on Faris Badwani vokaal, mis meeleheitliku, murduva, pahelisena kutsub samuti kaasa nagu Psychedelic Fursi Richard Butleri oma. 

The Stranglersit mainisin silmustega, krutskitega, jõuliste meloodiate otsingute tõttu ning pisikeste, ent jalustrabavate refräänide poole püüdlemises. Feminiinsed mustrid häirimatult maskuliinses võtmes. See ei ole The Horrorsil siiani eriti õnnestunud, stiihia on jäänud üksi, valgustamata. Nüüd on oma hullud tungid kenasti raamitud ja väljanäitusele pandud, see ei ole rahunemine, vaid väljendusoskus. Vaiksemalt ja parema süntaksiga osatakse öelda mõjuvamalt samu dionüüsilisi sõnumeid. Öö võidab, aga see on suure töö tulemus. 

Vaatamata luksuslikule ja päralejõudnud helikeelele tundus kuni plaadi praeguse, neljanda kuulamiskorrani, et pole lööklaule. On. Need kooruvad tasapisi nagu tibud munast. "I See You" lööb küll, selja tagant, hämaras. "So Now You Know" on otsesem hitt, aga mitte labane. "Chasing Shadows" tõmbab ennast ka käima. Tõsi küll, mõnes palas on kaasaviivaks jõuks endiselt pelgalt vastupandamatu saund, samas kui lugu ise on lahja: "Sleepwalki" sündid ja trummid päästavad peo. Jne. 

"So Now You Know":