Londoni laulja-laulukirjutaja Jessie Ware on käimasoleva kümnendi üks väheseid naisartiste, kes oskab end nähtavaks teha jõuga tähelepanu tõmbamata, nagu seda teevad Lady Gaga, Nicky Minaj, Miley Cyrus jt. Mingi veetlev tomboylikkus ja elegants on selles naises, kes põhjendas ühes hiljutises intervjuus oma teise albumi sündi konkreetselt: „I just wanted to fucking write an album.“ (ma tahtsin, raisk, lihtsalt albumi kirjutada - toim.)

„Tough Love“ kannab endas magusnukratele 90ndatele omast meeleolu, midagi sarnast Mariah Carey loomingule tolle kümnendi algusest. Selles on naiselikku elujõudu, eesmärgiks näitlikustada seda, kuidas täielikku emotsionaalset pihtimust sooritades oma eneseuhkust mitte kaotada ning kuidas see jääb lõpuks ainult tunnistuseks tugevusest. Tegemist on justkui Rhye 2013. aasta megaalbumi „Woman“ mõttelise sõsaraga – „Tough Love“ on sama minimalistlik, väljapeetud ja melanhoolne.

Jessie Ware on ise andnud intervjuudes mõista, et ta alles otsib end. Olgu sellega kuidas on, „Tough Love“ jätab endast ääretult küpse mulje. Album on täis kiuslikult aeglase tempoga sensuaalseid lugusid, mis kulgevad nagu tükk jääd mööda kuuma keha. Tunnetagem kas või loo „Say You Love Me“ (vaata lisatud materjalidest videot) kujukat rida „I want to feel passion flow into my bones like blood through my veins“ ning püüdkem pärast seda mitte üle kere ihast nõretada.

„Tough Love“ on salongimuusika selle parimas tähenduses, kuigi albumilt leiab mitmeid momente, mil pelgalt lõõgastumise asemel end püsti ajada ning liigutada. Üks selliseid tantsupõrandale kiskujaid on „Want Your Feeling“ üldtoimivale poploovalemile omase ülessoojendava salmiosa ja haarava refrääniga ning mille raamib täpselt ära Ware'i šikk ja kontrollitud, kuid kindlasti mitte piiratud vokaal.

Võrreldes oma eelkäijaga, rnb'likuma debüüdiga „Devotion“, on „Tough Love“ palju popikam, kuid tõestab siiski, et ta on tough enough, nagu ütlesid Ninjad 2003. aastal. See on üks neist faasiläbimise albumitest, mille käigus iseend uuesti tundma õppida, olgugi, et lõpuks on moraaliks ikkagi see, et oleme kõigest inimesed, mida ju ongi vaja vahel meelde tuletada.

"Cruel" (Live at the Barbican):