Millise muusika keskel sa ise üles kasvasid?

Minul on sellega vedanud. Kodus oli mul mitu põlve muusikaga seotud inimesi. Isa poolt oli vanaisa eluaegne dirigent Tartu Vanemuises ja vanaema baleriin. Mu isal Margol oli valik, kas hakata autosportlaseks või hakata heliloominguga tegelema. Ta läks konservatooriumisse lõpuks, kus ta kohtus mu emaga, kes on muusikateadlane. Praegu tegutseb isa nii helilooja, õppejõu kui vanamuusika ansambli kunstilise juhina. Ema on muusikateadlane ja õppejõud.

Meil kodus kõlas valdavalt ikka klassikaline muusika, isa poolt peamiselt vanamuusika ja ema poolt klassikaline eesti muusika, sest tema uurimisobjekt ja huvi on olnud Cyrillus Kreek ja eesti muusika.

Aga siis vahepeal ma õppisin Ameerika Ühendriikides ja seal tekkis huvi džässi vastu, mistõttu ma tulin ka Eesti muusikaakadeemiasse orkestri dirigeerimist õppima. Aga kuna ma ei olnud hea (naerab), siis ma vahetasin ala ja olen nüüd lõpetanud Sibeliuse Akadeemias kultuurikorralduse magistri.

Mulle on meeldinud see, mis muusika ümber toimub, aga ma ei ole ise kunagi hea või väljapaistev interpreet olnud. Ma olen küll muusikakooli trompeti erialal lõpetanud, õppinud klaverit ja omandanud algteadmised kitarris, aga ma pole kunagi olnud ise selline tipp.

Paljud samaealised inimesed kuulasid nooruses Nirvanat ja Vennaskonda. Kuidas sul sellega oli - kas vanamuusika kõrval pääses ka miski muu mõjule?

Ka mina olen kunagi Nirvanat kuulanud. Olen nooruses ka bändi teinud. Ühe mu parema sõbra, lapsepõlvesõbra Ewert Sundja esimene bänd oli see, mida me koos tegime. Aga see vist ilmselt lagunes ka seetõttu, et ma ei osanud mängida. Meil oli sõpruskond ja bändi tegemine oli lihtsalt väljund. Aga siis inimesed said suureks ja hakkasid päris asju tegema. Ewert jäi muidugi muusikat tegema.

Kuidas te reageerisite eelmise nädala poleemikale, mis tekkis muusika-aasta raames rahastatavate projektide valiku üle?

Tegelikult ma ei reageerinud mitte kuidagi. Sest see on juba igipõline, üks suur teema muusikavaldkonnas, et kas ja kuivõrd riik peaks tegelema popmuusika toetamisega. Siin jagunevad asjad suurtesse kategooriatesse, mis tänapäeval ei ole enam nii arusaadavad ja suured – süva- versus levimuusika (kuigi need on vanad terminid). Küsimus ongi alati, et kas ja mis ulatuses peaks riik midagi toetama ja mida mitte. Ja mis on need kriteeriumid, mis selle aluseks võetakse.

Antud juhul oli üks väike konkreetne projekt, mis sai eituse, ning selle külge haakus see suur igipõline teema, millele ei olegi ühest lõplikku vastust.

Mina olen siin (kultuuriministeeriumis – toim.) algusest peale kaitsenud põhimõtet, ja olen seda meelt, et hea muusika ei jookse mööda žanripiire, vaid nende siseselt. Igas žanris on võimalik teha head asja ja teha halba asja, on võimalik esitada huvitavalt ja hästi või esitada halvasti. Seda põhimõtet ma jäängi kaitsma.

Siit ei tuleks nüüd välja lugeda seda, et me hakkame toetama igasugu süldimuusika asju või ekstreemsusi. Aga tervikuna selle põhimõtte eest, et hea ja huvitav muusikaline väljendus on võimalik igas žanris, ma jään seisma.

Enne eelmist nädalat oli pigem tihemini kuulda kiitust, et kultuuriministeerium, mõni selle komisjon või kultuurkapital on toetanud ka popmuusikat, näiteks Metsatöllu või teisi bände, kes vaatavad ka Eestist kaugemale.

Meil oli just "Eesti kultuur maailmas" komisjon, kust said muuhulgas toetust Metsatöll, aga ka Talbot, mis on veel rajum näide. Aga sai ka Tallinna kammerorkester jts. Seal on kriteeriumiks kultuuriline jalajälg. Kui Metsatöll on praegu pikal Ameerika turneel, siis on selge, et nad jätavad sinna Eestist kultuurilise jalajälje ja mitte halva, vaid positiivse. Ja see on minu jaoks oluline kriteerium.

Kas popmuusikud üldse oskavad kultuuriministeeriumi poole pöörduda?

Järjest rohkem. Tervet seda leeri on viimastel aastatel justkui esindanud Tallinn Music Weeki mõtlemine ja minu meelest me oleme sellest etapist juba üle saanud - seda võetakse kõigi poolt normaalse osana ja me ei pea enam iga kord paaniliselt kaitsma neid otsuseid kuskil.

Loomulikult on siin küsimus, kas see raha peab tulema siit ministeeriumist. Kuna popp seostub rohkem ettevõtlusega, siis võib-olla peaks see raha tulema majandusministeeriumist või EAS-ist. Põhimõtteliselt pole sel vahet, kui on sobivad meetmed võib see mujalt ka tulla. Mul pole mingit kinnisideed, et mingisugune raha summa peab siit majast tulema.

Aga eks nad järjest enam oskavad. Kuu aega tagasi loodi Music Estonia, mis koosneb valdavalt laialt võttes popi esindajatest ja nad oskavad väga hästi suhelda. Mina näen, et see oskus kasvab.
Iseenesest ei ole siin midagi uut. Kunagi oli see filharmoonia, seal all olid ka igasugu estraadiasjad. Aegajalt see debatt (popi ja klassika vahel raha jagamisest – toim.) kerkib ülesse, see on selline igavene ja lahendamatu asi. Mina püüaks alati lähtuda sellest, et kes sellest vaidlusest võidab ja mis on see praktiline kasu, kui me vaidleme. Kui sellel on kasu, siis on seda mõtet üles tõmmata. Aga muusika-aasta kontekstis see vaidlus – ma ei tea, kui edasiviiv see on.

Mulle just tundub, et kui rahastusest rääkida, siis ettevõtlust ja klassikalist muusikat on lihtsam siduda. Kasvõi ERSO, kellel on igal kontsertidesarjal oma suursponsor. Kuiudas siis üksik bänd seda tegema peaks – pakkuma firmale mingit väljundit sponsorluse vastu. Nimetama end firma järgi ümber? E-piim Metsatöll? Nagu spordivõistkonnad.

Teoreetiliselt on igal brändil võimalik leida tema profiilile sobiv partner. Tõesti, kui me räägime ERSO-st , Rahvusooperist või Eesti Kontserdist, siis riikliku sümfooniaorkestri puhul saab sponsor prestiiži, kestlikkust, nad suhestuvadki nende brändidega, kellel on samad väärtused.

Aga popi pealt võtame kasvõi näiteks Spotify koostöö telekommunikatsiooniettevõttega, kes tahavad just noore ja popi seltskonnani jõuda. Võibolla seal ei ole jah üksikuid säravaid, kellega koostööd tehakse, kuigi ka neid leidub. Aga tervikuna see mõtlemine, et iga brändi jaoks on sobiv partner, on tuleviku teema ja süveneb järjest.

See on üldse huvitav mõte, et kes need tänapäeva metseenid on – need ongi ettevõtted.

Filharmooniast rääkides – siis tegu on katuseorganisatsiooniga, Eestis on alles viimastel aastatel tekkinud popmuusikale omamoodi katusorganisatsioonid, mille kaudu jõudusid koondada, kasvõi Tallinn Music Week.

TMW on platvormina väga hästi tööle läinud. Ma liigun päris palju rahvusvahelistel konverentsidel ja kohtumistel ning TMW kaudu ikkagi teatakse meie popmuusikat märkimisväärselt rohkem. (TMW korraldaja) Helen Sildna sai Tamperes just Soome muusikatööstuse auhinna ja ma arvan, et ta on ka ära teeninud selle.

Mida nendel välismaa konverentsidel Eesti klassikalisest muusikast räägitakse?

Eesti inimesed võibolla ise ei adugi, mis mastaabis on Pärt, Tüür ja Tormis. Ma olen käinud nendel konverentsidel ja kohtumistel Aasias – Singapur, Shanghai, Tokyo, Ameerika Ühendriikides, Dubais. Ja see, mis mastaabis on Pärt... Ta elab ja tegutseb siin kuskil metsa all meie keskel ja samal ajal on ta kolmandat aastat järjest maailma enim esitatud elav helilooja. See on üsna uskumatu, et selline raskekaallane on siin meie hulgas, nagu Kaljuste teda nimetas. Jaapanis anti Arvo Pärdile just üle Premium Imperiale ning ka Baruto oli ka seal ja kaisutas Pärti ning Kaljuste pani selle pildi allkirjaks: "Raskekaallased Jaapanis".

Teine asi on dirigendid. Näiteks perekond Järvid. See on ikkagi uskumatu mastaap, milles nad tegutsevad. Paavo Järvi on nüüd ju Jaapanis, enne oli Pariisis. Ja siis on veel-veel näiteid, need ei ole ainsad.

Kas tänapäeval on maailmas muusikaliseks visiitkaardiks pigem klassikaline või popmuusika?

Sõltub kuulajaskonnast, vastastikku ei teatagi üksteist. Ma toon näite popist. Ma just eile vaatasin, et on üks Eesti päritolu DJ, kellel on Facebookis 187000 fänni üle maailma.

Ja tänapäeval on üldse küsimus, kui oluline on, kust maalt keegi on? Oluline on see, et sa teed head ja huvitavat asja. Sellele DJ-le on ka püütud Eesti lippu külge pookida, aga tema jaoks see ei ole võibolla oluline, ta teeb lihtsalt oma asja. Ega selle jaoks, kes teda kuulama läheb, ei ole vahet, kust see DJ pärit on, ta tahab lihtsalt head asja kuulata.

Ega nii suurt lõhestumist vist muus kunstivaldkonnas polegi kui muusikas. Kui tuua näiteks teater, siis kaasaegne ja klassikaline teater saavad omavahel hästi läbi, ühes teatris võib korraga olla mõlemat repertuaaris ja ka vaatajad ei jagune nii kahte lehte.

Võibolla on asi ka sisenemislävendis. Ma vist ei tea ühtegi inimest, kes ei kuulaks üldse muusikat või keda üldse ei huvitaks. See näitabki seda, et see arusaamislävend on kõigi jaoks olemas.

Muusika puhul on suureks eeliseks see, et esimest korda ajaloos on see legaalselt ja vabalt kättesaadav, see tähendab, et igaühel on võimalik kuskilt alustada, kasvõi kergema muusikaga ja sealt edasi enam süvenemist eeldava muusika poole liikuda. Avastamist vääriva muusika ruum on hiiglaslik, et mitte öelda lõputu ja see muudabki selle teekonna huvitavaks.

Kui oleks olemas see üks inimene, kes muusikast üldse ei huvitu, siis millega talle läheneda – on need Chopini etüüdid või Niki Minaj?

Siin võib küsida laiemalt – mis siis inimeseks olemise juures üldse oluline on, või mis meid eriliseks elusolendiks teeb. Minu meelest kui kultuur ära võtta, siis ei jäägi midagi alles. Inimene identifitseerib ju end selle kaudu. Me oleme sellised imetajad, kellel on mineviku, oleviku ja tuleviku üle mõtisklemise võimalus. Ja samamoodi ka kultuurilise reflektsiooni võimalus. Me saame võtta vastu ning analüüsida, kas meile meeldib või ei meeldi. Näiteks koerad ei naudi esteetilist elamust sellisel kujul – et läheb randa ja naudib päikeseloojangut näiteks. See teeb meist inimesed.

Ja kui kuskil on keegi, keda mitte mingisugune muusika mitte kuidagi ei kõneta, siis võib öelda, et ta on inimesena vaesem. Mitte hukka mõistes, aga sel juhul jääb loota, et tal avaneb sellise kontakti võimalus ja ta avastab selle rikkuse enda jaoks.

Muusika-aasta üks eesmärk on jõuda inimesteni, kes muusikat nii teadlikult ei tarbi. Kuidas seda saavutada?

Siin on üks märksõna regionaalsus. Sageli on ju ka muusika tarbimine seotud sellega, mis on reaalselt saadaval ja kui sul ei ole seda saadaval, siis on ka valik paratamatult piiratud. Me oleme püüdnud nende projektide puhul jälgida, et selle aasta raames jõuaks rohkem erinevat kvaliteetset Eesti muusikat sellistesse piirkondadesse, kuhu see muidu ei jõua. Eriti noortele. Sest inimese kujunemisel on muusikal ikka märkimisväärne roll - kas sa lased passiivselt mingil tümakal endast üle sõita või sa otsustad teadliku kuulamise kasuks. Muusika-aastal on mitmed projektid, mis aitavad õppida hindama erinevaid nüansse erinevate stiilide puhul – mida üldse kuulata ja mida tähele panna. Minu meelest sellest paremat projekti võibolla ei saakski olla, et sa õpetad noorele hindama midagi muud ja et ta oskab teadlikult tarbida. Muusika ei ole kiirtoit, mida lihtsalt suust alla ajada.

Benjamin Britten kirjutas 1946. aastal teose „The Young Person’s Guide to the Orchestra”, kus ta õpetas orkestris pille kuulama ja nende rollist aru saama, seda võiks siis ju muusika-aasta jooksul mitu korda ette kanda.

Kui ma kunagi väga ammu töötasin koolis muusikaõpetajana, siis ma teadlikult proovisin juhtida tähelepanu sellele, mida kuskil kuulata. See oli maakool, kus olid tavalised noormehed, kes nagu ikka kuulasid valdavalt tümakat või mingit raju asja. Aga nad panid mind täiesti imestama, kuidas nad suutsid kõrgelt hinnata uut asja, mida nad ei olnud varem tähele pannud, kasvõi Chopini nokturni. Midagi sellist, mis puudutab hinge. Ja see oli esmakordne või uus kogemus nende jaoks.

Ühe näitena võib tuua kasvõi ERSO "Star Warsi" kava. Inimesed on näinud seda filmi, aga pole tajunud, et seal on tõesti kompositsiooniline taotlus taga ja see on huvitav ka muusikaliselt. Et see pole mingi taustafooni loomine, vaid muusikaliselt huvitav teos. Ja nendest suvalistest kohtadest plaksutamistest võis järeldada, et saalis oli päris palju inimesi, kes regulaarselt ei käi kontserdisaalis. Ja see on ainult hea.

Kui tulla tagasi muusika-aasta projektide juurde, siis kuidas sai Eesti Muusikanõukogu võimu selle üle otsustada, kes toetust saab ja kes mitte?

Ministeeriumis ei ole kellelgi mingisugust manuaali, et niimoodi viiakse teema-aastat läbi. Põhimõtteliselt öeldakse summa, teema ja teha võib mida iganes.

Alustuseks ma kutsusin kokku nii palju aktiivseid muusikaelu korraldajaid, kui ma teadsin, ja kõigist žanritest. Koos hakkasime me seda teema-aastat lihvima. See oli muidu ka väga tore kokkusaamine, kus inimesed üksteisega tutvusid. Ma mäletan, et mulle endale tegi seal nalja, kui üks mu hea sõber, kes on levimuusika vallas üsna tuntud, seal parasjagu argumenteeris ja siis keegi teiselt poolt lauda ütles: "Vabandage noormees, kes te üldse olete?".

Järgmisel kohtumisel pidi igaüks esitama ideid, mida nad tahaksid teha teema-aastal. Meie ette antud olid eelarve ning laiemad põhimõtted ja eesmärgid. Ja need projektid jagasime seitsmesse töögruppi.

Vahepeal tegime ka ideede võistluse, kus selgus, mida osalejad ise peavad headeks ja tugevateks ideedeks. Ja need, kes selle ideekonkursi võitsid, jäid vastavaid töögruppe juhtima. Nendest juhtidest moodustus selline nõuandev konsortsium. Ja nii see muusika-aasta idee sai lihvitud.

Aga kuna ministeerium ise ei korralda mitte midagi, siis iga asja läbiviimiseks tuleb leida partner. Seega ühel hetkel tuli meil leida muusikavaldkonnast partner, kellega me sõlmime lepingu. Tol hetkel oli Muusikanõukogule alternatiiviks üks-kaks varianti, mis ei olnud aga parasjagu heas seisus alternatiivid. Muusikanõukogu oli tol hetkel ainus, kes oli valmis ja võimeline seda palli üles võtma, mis seal maas oli.

Seega sõlmisimegi partnerluslepingu Muusikanõukoguga. Muusika-aasta toetus läks neile ja meie andsime ainult kolm täpsustavat suunist – selle eest peab projektijuht tasu saama, selle eest peavad saama kommunikatsioonikulud tasutud ja selle eest peab saama programmi. Muus osas olid neil vabad käed.

Kui Muusikanõukogule on ette heidetud mingeid väänamisi või käänamisi, siis ma ise osalesin nendel koosolekutel ja nende arutelud olid igati argumenteeritud. Juhatus võttis aluseks need sambad, millele see aasta toetub ehk noored, muusikaline mitmekesisus ja regionaalsus, ning vaatasid veel viimast korda kriitiliselt üle, kas konkreetne projekt on tõsiselt uudne ja muusika-aasta kontekstis eriline. Sest meie põhimõte oli, et me ei toeta niigi toimuvaid ja olemasolevaid sündmusi. Selle arutelu tulemusena osad projektid said täiendatud ja osad jäid kõrvale. Mis ei tähenda, et need oleks halvad projektid. Nad saavad muusika-aasta raames ikka lisakajastust. Kõigil, kes ei saa ka otsest toetust, on võimalik selle aasta raames turundust ja kommunikatsiooni tõhustada sisuliselt tasuta.

Kui suured on olnud varasemate teema-aastate eelarved?

Täpselt samad.

190 000 eurot?

Jah.

Selle eest saaks sisuliselt neli korralikku kontserti korraldada ja olekski kõik...

Üks mõte oli korraks, kuigi me seda isegi arutada ei võtnud, et äkki ei toeta programmi üldse. Kui sa vaatad reaalselt sellele summale otsa ja võtad sealt maha aasta kommunikatsiooni- ja tööjõukulud, siis ongi kõik tegelikult. Selles mõttes on hea, et niigi läks programmi mõttes.