Kõigepealt tuleb tunda head meelt, et Tallinna mõistes Keilas asuv rockiklubi Tapper on hoolimata asukohast endiselt reel ja on läbi erinevate programmikatsetuste jõudnud kontseptsioonini, mis meelitab kas või rongiga kohale alternatiivžanride kõige ustavama jälgijaskonna - metal-publiku.

Pole palju õhtuid, kus märkimisväärse osa fännidest moodustab kaunis keskeas, kehakumerustesse sulandunud noorusaegsete univormidega elujõuline tegelaskond. Ei oma võrdlevaid andmeid, aga üleüldine metal-õhtu atmosfäär, võrreldes kaootiliste 90ndatega on nüüd pigem kontserdikeskne ja jälgiv; väikeseid rebelilaadseid pettumusi väljendas ainult üks ärritunud, David Coverdale-look'iga härra: "Raisad, nad ei tea, kuidas black-metali kontserdil käituda!". Ma ka ei teadnud, seisin, nagu kõik teisedki.

Õhtu avaja, kodumaine Thou Shell of Death pakkus meditatiivset ja ülevatel, kuid lihtsustatud new-age nootidel sõudvat shoegaze-black'i. Ambitsioonikale kontseptsioonile jäi alla veidi säästlikuna mõjuv koosseis ja tundus, et ambientse black-metal'i projekti parim vorm peitub rohkem orkestrilaadses lahenduses.

Õhtu kangelasi sisse juhatav teine akt, Norra Blodhemn võttis tuurid üles agrometali toonidega - rohmakalt puise, aga kohati totakalt kaasakiskuva järjekindlusega laksiti tormakate thrash'i ja death-metali pursetega black'i.

Õhtu peaesineja, black-metali nihilistlikku, düstoopilist ja meloodiavaest maailma olulisel määral juurutanud Mayhem pakkus aga oodatult õhtu põhikütet. Õhustiku loomiseks oli teivastatud mõned seapead ja ülejäänu oli juba muskulatuurse akti enda kanda. Maailmalõpuhelid kajasid kuulmispiiri mugavustsoonis; minule, kellele bändi ratsutamised kõlasid kohati "nagu Motörhead läbi kajaploki", sekundeeris Raul Saaremets konstanteeringuga "Rosta Aknad".

Kahtlemata oli kogu kurss plusspoolel ja isiklikuks lemmikuks jäi Mayhemi massiivne "PsyWar" hiljutiselt plaadilt "Esoteric Warfare". Tasub aga ka ära märkida spetsialisti arvamus - räägib eksperimentaalsete metal-oaasidega igakülgselt kursis olev Anders "Kuratino" Ständ: "Oleks keegi öelnud, et Mayhemil on lives hea ja toimiv saund, oleks see mõte mind häirinud, sest need kaks asja nagu ei käi kokku aga hell-jess, see töötas lausa taevalikult! Attila vokaal oli vaat et paremgi kui plaadil. Toores ja aus asi - just selline nagu üks äge black-metal bänd olema peaks. Mõõdukalt poosi, mõõdukalt vilesid-kellukesi ja neli seapead laval."

Ega minagi - soovitan metalpeo-dieeti harrastada kõigil vähemalt korra kuus.
"..de next song is from di other side of deeef..". Ouraidi!