Peale Mercury Prize’i üllatusvõitu langes Young Fathersile osaks märksa suurem tähelepanu kui varemalt. Trio ükskõikne, apaatne vastuvõtt jättis mulje nagu populaarsus neile suurt ei loe. Kuid asjad ei ole alati – tegelikult peaaegu mitte kunagi – nii lihtsad. Juba enne nende teise plaadi ilmumist rääkis kollektiiv, et siirdub popmuusika suunas, seda oluliselt täpsustamata.

Albumiga "White Men Are Black Men Too" kaasneb kleeps, millel seisab juhend "File under Rock and Pop". Plaadifirma Big Dada kodulehekülg nii seletab/põhjendab iseäraliku albuminime tagamaid kui ka räägib tollest kleepsust lähemalt. Välja võib lugeda protesti sildistamise vastu – on ka mainitud, et muusika näol on tegu nii popi kui hip-hop´iga –, kuid rõhutatakse siiski seda, et erinevatel põhjustel on sobivaim samm plaat popi valdkonda asetada. Vast muuhulgas seetõttu, et liigset marginaliseerimist vältida, kuid siiski on see kõnekas: võrreldes nende mulluse läbimurdeteosega "Dead" on "White Men..." märksa vähem räpilik.

Esiksingel "Rain or Shine" kannab endas nii seda "popilikkust" kui "räpilikkust" – muusika liigub hoogsalt ja jõuliselt algul orelinootide, seejärel löökpillide juhtimisel ning on nii laulmist kui räppimist. Räppimine, tõsi küll, paikneb räppimise ja kõne piiri vahetus läheduses.

Kuid ülejäänud plaadil on seda pisut liiga vähe, millest on kahju. Young Fathersi vokaalid meeldivad mulle igal juhul, kuid nende erinevat laadi vokaalide koostöö on see, mis muusika särama paneb (stiilinäitena meenub "Tape Two" pealt pärit pala "Way Down", mis kätkeb endas sisuliselt kõike, mis Young Fathersi muusikas erilist ja võluvat on).

Asjade kõlaline pool on õnneks eelneva tööga rohkem haakuv, kuid mitte selle pelk kordamine. Muusika muutub ja areneb vahel kaootiliselt, kuid enamasti huvitavalt ja meeldivalt. Seda müra ja meloodilisuse tasakaalul mängivat helimaastikku on raske loogiliselt kirjeldada, kuid ta kõliseb, sahiseb, rapub ja sammub nii, et meenutab hobuvankrisse ehitatud antikvariaati.

Kõige huvitavamad katsetused paiknevad albumi lõpusirgel. "Dare Me" kumin ja lajatus kerkib teistest samalaadsetest rohkem esile, "Get Started" on kõige marsilikum, mis see bänd pakkunud on – selle loo karakteriga haakuks suurepäraselt Tom Waitsi külalisetteaste. Unistada ju võib.

"White Men Are Black Men Too" on iseäralik plaat, millelt leiab hulganisti ilusaid hetki, kuid vaadates nii siin kui eelnevalt loodut, jääb paratamatult tunne, et nad on võimelised seda veel paremaks edasi arendama. Seega tundub ta rohkem vahepeatusena maanteel kui sihtpunkti jõudmisena.

 Plaadi teine lugu: