Oxfordist pärit alternatiivrocki mängiv Foals tuli äsja välja oma neljanda kauamängivaga "What Went Down". Kui heita pilk bändi diskograafiale, tuleb nentida järjepidevust ja ühtsust. Alates debüütalbumist "Antidotes" (2008) on kollektiivi loomingut iseloomustanud kirevad ja mitmekesised kõlapildid ning küllalt huvitav kompositsioon. Samuti julge, et mitte öelda elutervelt agressiivne väljenduslaad.

Kuid mille poolest erineb "What Went Down" eelmistest albumitest? Tundub, et eriti ei erinegi. Sest nagu mainitud, kipub plaat olema pigem loomulik ja sujuv üleminek eelmistelt albumitelt nüüdsele. Kuigi Foalsi muusikat iseloomustavad jätkuvalt eriilmelised ja viimistletud saundid ning vaheldusrikkad instrumentaalpartiid, ei näi uus plaat olevat nii värske ja terav kui kollektiivi varasemad kauamängivad.

Ja ometi ei tähenda see, et album oleks halb. Kõrva jäävad nauditavad löökpillipartiid ja kitarrikõlad (näiteks "Snake Oil" või "A Knife In The Ocean") ning erinevate muusikaliste lähenemiste küllalt õnnestunud miksimised ("Night Swimmers"). Kuid sellest hoolimata jääb plaati kuulates häiriv mulje, et tegemist on enda headusest teadliku bändiga, kes kipub ühelt poolt loominguliselt natuke kergekäeline olema, teisalt aga püüab hoolikalt praeguse "massialternatiivmuusika" moenõksudega sobituda.

Veelkord – tegemist ei ole halva albumiga, üldse mitte. Album on täitsa korralik, aga ta ei üllata, on ehk isegi igav ja kaasaja popmuusika kontekstis liiga etteaimatav. Kuid eks bändi teatavat headust näita seegi, et kolm eelmist albumit on Suurbritannias, kus kõikvõimalikke – ja sekka ülimalt eredaid – indibände on musttuhat, jõudnud edetabelites igati arvestavatele positsioonidele.