Teadaolevalt on umbes viie miljardi aasta pärast meie ajaarvamine lõppenud ja meile soojust andev päike samuti kustunud. Mis on teie lahendus selle olukorra leevendamiseks?

See oleks päris hea pähkel poliitikutele puremiseks anda ja just juba täna. Hästi pealetükkivalt trollida neid ja tõsta ta kooselu ja pagulasteemaga samale hulluselevelile. Korralda tõrvikurongkäike ja anda vabaõhukontserte-etendusi lauluväljakul koos vahakujude muuseumist laenatud marurahvuslaste torsodega. Ajakirjandus võiks sellest igapäevaseid nupukesi ja täiskirjutatud esikaasi vorpida. Vahepeal küsiks kommentaare ka Lameda Maa Assotsiatsiooni juhtfiguuridelt ja paneks nad EKRE bossidega debateerima. See oleks hea teema, kuna see püsiks laual pikka aega. Ise me loodaks vaikselt kuhugi kuu peale minema tõmmata kogu selle mäsu varjus ja mängida hommikust õhtuni, hiigelkõlarid planeedi poole suunatult, oma eelmise plaadi avalugu "Suvevaheajaks Maale", suitsetaks suurendusklaasi taga meetripikkuseid joint'e ja tunneks kõigile kaasa. Ehk siis meie lahendus oleks kaastunne. Või mäss koos paanika külvamisega. Või kusagil seal kahe vahel.

Kas päike tehisintellektina oleks hirmutav või peibutav?

Suure ulmehuvilisena on tehisintellekt alati minu jaoks mõlemat olnud. Progressist läbiraputatud ja hirmunud lihtinimesed ilmselt rõõmustasid selle nädala põhiuudise, Google’i auto põhjustatud avarii peale. Et näe – pole neil küberneetika diletantidel mingit lootust. Aga mina ütlen prohvetlikult, et see aeg tuleb. Nagu ka pea sada aastat tagasi, kui vastakuti seisid hobune ja auto. Evolutsiooni juhib kontrollimatu inerts, tekitades kõikjal vaid lühiajaliselt etteennustatavat kaost. Kui see küsimus aga muusika konteksti ümber paigutada, siis antud hetkel teeme me oma lood otsast lõpuni ise ja algoritmid töötavad meie kindla taktikepi all. Ei mingit digitaalset isemõtlemist.

Kuna muusika pole mingit pidi füüsiliselt katsutav, siis kuidas ja millega on ta mõju nii fenomenaalne ja igikestev?

Mulle meeldiks mõelda nii, et muusika alged ulatuvad ei tea kust muinasaja otsast veel varasemasse perioodi ja on füsioloogiliselt seotud meie ühe põhimeele – kuulmisega. Geneetilise ülesehituse järgi selekteerib iga meel oma kompetentsis oleva taju meeldivuse ja mittemeeldivuse skaalal vastavalt naudinguks või siis talumatuks piinaks. Ka muusika kuulamine suudab tekitada meis sama efekti. Häid asju tahame uuesti kogeda ja ebameeldivaid mitte. Lõplikult salvestab ja paneb helipildi kokku meie aju. Ta pidevalt toodab ja taasesitab juba kuuldud materjali.

Helipilt areneb vastavalt keskkonnas toimuvatele muutustele me endi sees. Harmoonia ning kõla kaupa. Niimoodi rahulikult, hoides endas hästi palju juba olemasolevaid-tuttavaid mustreid, kui ka pidevast taastootmisest tingitud error'eid, millest omakorda saavad homsete hittide põhivõtted.

Inimene võtab aeglased muutused kenasti vastu, suurt portsu korraga oleks raske seedida. Nii on loodud muusikale pinnas, mis kunagi ei ammendu, vaid pakub ka juba vanu ja nauditavaid kombinatsioone ja maitseid. Liiga suurel hulgal võõra korraga ette viskamine ja liigselt eksperimenteerimine teeb aga tavainimesele kuulamise keeruliseks ja võib endast hoopis eemale peletada. Ehk nii kaua, kuni muutused ei seisa savijalgadel ega galopeeri armutult, on muusika igikestev. Sellisel juhul on ta ümbritseva arenguga suht-koht korrelatsioonis. Kas ka tegelikult nii on, ei tea. Vaevalt. Sellise teooria järgi tekiks kohe liiga palju kõrvalekaldeid ja teadlased juba vangutaksid pead, kuna säärase idee empiiriliseks tõestuseks oleks sättinud ennast teaduse ukse taha istuma just see rühm tegelasi, kes vihkavad muusikat ning ka veel see rühm, kes lihtsalt ei harmoneeru helidega puhtalt füsioloogilistel põhjustel ja nutavad oma tundetusest põhjustatud krokodilli pisaraid.

Äkki on asi pigem selles, et muusikaga saab lihtsustatult siduda nii palju emotsioone ja seetõttu ta kannab neile uuesti ligidale pääsemiseks ust avava võtme rolli. Ja emotsioonid omakorda valitsevad inimkonda. Me ise teeme muusika fenomenaalseks ja igikestvaks, kes muu.

Kui paljud kohalikud muusikud distantseerivad end seostest Eestiga ja samas paljud hoiavad kohapäraseid võnkeid au sees, siis kuhu paigutub geograafiliselt Tehnoloogilise Päikese muusika?

TP (Tehnoloogiline Päike, toim.) muusika on igal pool laiali. Ta on nagu ambient-vaht, mille käest tuleks inimesi päästa või siis vastupidi nad sinna sundida ja uputada. Geograafiliselt hõljub ta mingites sfäärides, mis ei puuduta oma täidlase kõhuga maapinda. Loomulikult on ta kusagilt maisemast ja paiksemast mullakamarast pärit, aga miskipärast on ta otsustanud oma juured lahti tõmmata. Me Mihkliga (Mihkel Kõrvits, TP teine pool- toim.) käime päris palju maailma peal ringi, sobrame erinevates kultuurides ning kohtame erinevaid temperamente ja seiku. Seega TP kodu on kõikjal siin armsa planeedi ümber, kus vähegi veel hingamiseks hapnikku jagub. Mulle meeldib et maailm on erilisi kohti, inimesi ja kultuure täis. Mulle meeldib muretseda ja rõõmustada kõikide paikade ja inimeste pärast, mitte hoida nina ja pilku rangelt vastu maarjamaad ja teha nägu, et kõik, mis väljapoole jääb, pole minu asi. Minul on mured ja rõõmud kõige pärast, mis meil siin liivatera peal toimub. Ja ühe tühise liivaterana see meie koduplaneet kaugelt eemalt paistab.

Kas lugude seadmine inglise keelde on lihtsalt kõige universaalsema haardega lahendus või võiksid TP lood kõlada ka mingis muus keeles?

TP puhul ei ole keel oluline kommunikatsiooni normatiiv. Minu jaoks pole vahet, mis keeles mingi lugu kõlab. Nõus olen sellega, et igal keelel on oma eripära, müstilisus, keerukus või lihtsus. Iga keele kõla ja häälikute vorm erineb. Ma küll pigem ise esitaks lugusid keeltes, millega on mul mingi side, mälestus või kogemus, ja kui keegi teine esitab TP kollektiivis lugu, siis kõige toredam ikkagi oleks see, kui tema teeks seda endaga seotud keeles. Ja inimesel võib olla side mitmete keeltega.

Muusikalise megatootmise ajastul, kas harva plaatide väljaandmine on õige samm?

Jaa, kindlasti! Plaate peaks välja andma nii harva kui võimalik. Ainult siis, kui heliloojal on seda tõesti vaja. Kui tal on midagi öelda ja kui ta on täiesti kindel, et see, mida ta ütleb, ei ole suvaline spämmimine ja ta on selle korduvalt enda jaoks läbi mõelnud. Alles siis võiks ta plaadi välja anda.

Sama ma ei arva aga tegemise kohta. Teha tuleks ikka, sest nii tuleb jällegi vilumus ja vajalik oskus. Ja kui sa ei tee, ei sünni tõenäoliselt ka midagi. Iga tegemise käigus tekib nii palju uusi ideid ja olemasolevad ideed muutuvad läbi vormistamise protsessi. Tekib olukordi, kus algne mõte ei haaku vormi või ka võimalustega mitte kuidagi. Seepeale leitakse üldjoontes teine tee, mis ei pruugi olla mingilgi määral halvem algsest. Ja see kõik võtab aega. Nii veast arusaamine kui ka selle fiksimine. Kõike ei saa ette plaanides teostada. Mitte üheski žanris. Ka mitte selles kõige klassikalisemas ehk "sulg, noodivõti ja paber" tehnikas. Ka Arvo Pärt kirjutab mingid asjad peas valmis, kannab paberile, kuid muudab neid vastavalt esitluse iseloomule ja instrumendile korduvalt ja korduvalt. Mis siis veel kaasaegsest moodsast produktsioonist rääkida.

Teinekord jällegi tekib arusaam öelda soovitust just protsesside kaudu. Sul on näiteks ettekujutus olemas just vormilises võtmes. Ja mõtteni jõutakse alles pärast selle vormiga töö alustamist - kõlab nagu meditatsioon, aga eks muusika tegemine mitmes mõttes seda ka on. Mantra, mida sa lõpmatuseni läbi enda loop'id. Seega, alati, kui on idee või kontseptsioon, siis alustada, teha, mõelda, analüüsida – kõik muutub tegevuse käigus ja hea eelduse korral triivib see muutus lõpptulemuse paremuse suunas. Ja kui neid etappe korrata, siis tuleb ka meisterlikkus. Miks mitte.

Milline on TP meetod, kuidas materjal ja plaadid sünnivad - kas olete aastatepikkused ühe kogumi kräftijad või sünnib pidevalt ka kõrvaltoodangut?

Kõrvaltoodangut ikka tekib ja teinekord kätkeb see kõrvaltoodang endas olulist rolli. Lihtsalt algul sa ei tea seda ja ühel hetkel jõuad sa sinna tagasi. Iga tupikusse jooksnud materjal võib sisaldada tähtsat kompositsioonielementi mingi sootuks teise asja jaoks. Teinekord võib kõrvaltoodang tunduda ressursi raiskuminemisena, aga ka siis näiteks kogemuse küljest vaadatuna osutub ta üsna väärtuslikuks. Võib-olla on seal mingi lahe produktsioonivõte, mida sa õppisid või midagi muud – ka see teadmine, kuidas ei ole mõtet teha, on väärtuslik. Üldiselt peaks olema nii, et mida aastad edasi, seda vähem kõrvaltoodangut. TP puhul on see kahjuks vastupidi. Võibolla on see mingi kvaliteedimärk. Eks hiljem ole näha.

Kuidas teie duo koostöö on kujunenud ja välja näeb?

Suurema osa ajast nokitsen mina mingite asjade kallal. Üritan oma nigelate produktsioonioskuste taustal kõrvadele sobivat helimassi salvestada. Küsin üsna tihti Mihklilt nõu, kes aitab värske pilguga hinnata olukorda. Peale arutelu on kas mõlemal juhe totaalselt koos ja asi jääb pisukeseks seisma või pakume välja mingi lahenduse ja liigume edasi. Mina mängin pille, sama teeb Mihkel. Lood ehituvad üles nootide või harmooniate haaval ning see on pidev edasi-tagasi kerimine. Vahepeal õnnestunub keskenduda, vahepeal vähem. Siis läheb kõht tühjaks, jälle on paus.

Eks teda võib võrrelda kaarikuga, mis tohutu hooga kuskil eri suurusega kive täis metsateel vurab teadmata suunas ja meie seal sees üritame ümbrust maalida. Teinekord, kui läheme jälle pikemaks ajaks linnamäsust eemale, siis õnnestub palli põrgatades teineteise ideid täiendada ja tekib lühikese ajaga päris palju mõtteid, mida hiljem lihvida saab. Alati on hea rahulik, kui mingi skeleti moodi asi kokku saab. Produktsioon ise võtab tohutult aega ja seda koos väga teha ei saa. Siis on üks lõputu tegevus sektsioonides ja koosolekud pärast seda. Kuni sa siis otsustad, et on valmis. See otsustamise koht on ka alati väga oluline moment. Isegi väga-väga.

TP lugudes on selge psühhedeeliapüüd, leida võib ka retro- ja oriendikõlasid. Mis on teie enda keha ja vaimu psühhootikumid?

Avatud meel ja lahtised silmad, süda ka. Üldiselt kandub ka palju ümbritsevast üle. Nähtud ja kogetud keskkonnad. Kõvasti tuleb loomulikult kunstist ja teiste töödest, motiividest ja mõtetest. Kui ühe teemaga piisavalt kaua mängida, siis varem või hiljem formuleerub ta heas mõttes psühhedeelseks. Vähemalt meil on nii. Tänu teatud instrumentide kõrvalekalletele ja anomaaliatele hakkad sa kusagil seal mäsu sees kuulma mingeid asju, mida võib-olla ei ole olemas ja su aju lihtsalt paneb mingi info kokku ja presenteerib sulle seda mingil kummalisel põhjusel nii, nagu ta parasjagu seda teeb. Keegi teine ei pruugi seda kuulda, mida sina kuuled. Sa võtad selle üle ja hakkad teda siis erinevate võtetega sealt välja kiskuma ja võimendama ning kõlapilti lisanduvad kummastavad elemendid, mis veel omakorda tekitavad uusi mõtteid. Nende põhjustajateks on tihti need ohtlikud analooginstrumendid, lindid ja sündid, mis seda tekitades katogoriseeruvad mõnes mõttes psühhootikumide lahtrisse. Nad imevad su endasse ja tühjendavad ka taskud. Samuti inspireerivad ka ekstaatilised unenäod, mis annavad ettekujutusele tihti ka supervõimed.

Oriental-taotluses on pigem huvi Lähis-Ida muusika ja kultuuri vastu, mis tänaseks mahutab end kenasti ka popmuusika lähedale. Ja kuna popmuusikaks saab TP-d mõnes mõttes kindlasti pidada, siis see meile ka täiesti sobib.

Milline võiks olla tulevikumuusika?

Ääretult raske öelda. Lähituleviku kohta oskavad kriitikud kindlasti ennustusi jagada. Kaugema kohta ei kujuta ette. Kes oleks 20. sajandi alguses oma kõige koledamas unenäos osanud ette näha süntesaatorite võidukäiku? Ilmselt ainult mingid hullud, kes seepeale kähku ühiskonnast isoleeriti. Tulevikumuusika sõltub paljuski ühiskonna reeglitest. Kas inimesed jäävad oma loomingus kontrollima instrumente või toimub seal mingi anomaalia ja robotid võtavad üle. Samas, kes seda siis kuulata viitsib. Popmuusika ajalugu on jälle liiga lühike, et sealt mingeid järeldusi teha. Klassikaline muusika on samuti käinud kunstivooludega samas rütmis. Õigemini saab seda ju ainult retrospektiivis väita, kuna barokkmuusik ei teadnud samuti, et ta on barokkmuusik sel hetkel, kui seda viljeldi. Siis nimetati seda kaasaegseks muusikaks. Kaugemas plaanis on inimkõrv näiteks piiratud vastuvõtmaks muid sagedusi peale 28-40 000hz. Sealt raamidest see kuulmise kaudu manustatav heli niipea ilmselt ei välju. Võib-olla hakatakse muusikat läbi mingi teise tunnetuse tarbima. Neelad alla tableti ja su aju genereerib midagi sellist, millel kuulmisega pole mingit pistmist, kuid ometi saab seda muusikaks pidada. Aga võib-olla pätid teisest tsivilisatsioonist organiseerivad mingi apokalüpsise ja kogu õhustik on järgmiseks viiesajaks aastaks ainult valget müra täis ja kogu muusikamaailm on sellest kantud. Loodame, et tulevikumuusika siiski on helge. Ja tegel't üldse elu ka. Kõigil.

Kuula Tehnoloogilise Päikese värsket albumit siit: