Sattusime Tallinna lauluväljakule päeval, mil taevas on natukene pilvine, vihma on ka just sadanud ja tuulgi on päris tugev. Kas see natukene ei kõnele meie tänasest kokkukuulumisest?

Eks need päevad on ühel hetkel ikka tuulised ja pilvised. Siis hakkab jälle päike paistma. Küllap ei ole see ainult päevade lõikes, vaid ka elus on nii. Ühel hetkel on pilvisem ja siis tuleb jälle päike välja. Siis läheb hoopis tormiks. C'est la vie!

Kui sa kunagi seal kaare all neid kõige kirglikumaid laule laulsid, mille eest me kõik sind tagantjärele täname, siis kas sul oli natukene aega vaadata ka neid inimesi ja neist mõelda?

Ma vaatasin muidugi. Vaatasin. See kõik on natukene unenäoline. Täitsa selge on see märk, et seda aega, mis oli 35 või rohkem aastat tagasi, seda enam ei tule. Vähemalt mitte niipea. See oli eriline aeg. Väga eriline aeg.

Kui inimesed tulid öösel siia laulupeole, seisid kätest kinni, laulsid. See kõik oli natukene naiivne ja tagantjärele vaadates lapsik. Aga see oli päris asi.

Me kõik teadsime, kuhu me pürgime.

Meil oli eesmärk.

Absoluutselt ja see eesmärk oli justkui nii saavutatav, et inimesed teadsid seda. Laulsid siin koos, läksid kuskile edasi, hoidsid käest kinni. Siis läksid kuskile labidatega mingit kraavi kaevama. See oli see aeg.

Nüüd, see aeg, kus me 21. sajandil oleme, aastas 2026, see aeg on hoopis teine. Minu isiklik soov, ja ma arvan, et ka paljude teiste, on see, et noorel põlvkonnal, kes peale kasvab, oleks selgust, kergust ja oidu mitte seda pisikest Eestit, meie kodu, ära kaotada.

Ma olen oma lastele ka seda rääkinud, et kui minu kodu juures hakatakse mingeid roopaid ajama, siis ma pistan kisama. Aga kui seda kuskil 15 kilomeetri kaugusel tehakse, siis see pole enam minu kodu. Ma nii ei oska mõelda. Minu jaoks on see kõik kodu. Kõik on väike Eestimaa. Kodumaa.

Sa seisid alles hiljuti väga suurel laval. Ilmselt tahtsid kogu südamest laulda Eesti looduse kaitseks. Lehest said sa lugeda, et see on rohepropaganda. Mis su hinges toimus?

Las nad kirjutavad, jumala pärast. Seda oli oodata. See oleks imelik, kui ei oleks vastulööki. Kohe teadlikult ei tahtnud ma laulda, ei "Looja, hoia Maarjamaad" ega "Koitu". Teadlikult, sest see oli siis. Aga nüüd on midagi muud. Ma leidsin Jüri Üdi teksti "Õhtu nägemus", mis on minu meelest prohvetlik. "Nägemus" on juba iseeneses prohvetlik.

Aga kui laulu lõpus on rida, et "päike on läinud loojasse", looja, jumal on võtnud selle päikese enda rüppe, siis tekitab selline õhtu-nägemus natukene hirmu. See lugu sobis siia praegu.

Kas inimene saab päriselt ilma eesmärgita elada?

Ma kujutan ette, et mõni, kellele ei ole eesmärki, ütleb, et ikka on võimalik. Mina ei kujuta ette, et oleks võimalik.

Ta hakkab seda ju otsima ja väga paljud leiavad selle vastandumises.

Jah. Siis on nii. Me oleme kõik erinevad. Sina Märt oled hoopis teistsugune kui mina. Mitte võib-olla "hoopis", aga me oleme kõik erinevad.

Kirikuõpetaja Annika Laats on öelnud umbes nõnda: selle asemel, et mõelda, kui lõputult erilised me kõik oleme, peaksime mõtlema, kui sarnased me oleme. Miks seda täna kuulda ei taheta?

Sa küsid vale inimese käest.

Kas sa ei ole mõelnud selle peale, et enese eriliseks mõtlemine teebki meid kuidagi nii õnnetuks?

See on nagu usk kui niisugune. Kui usku enam ei ole, me usume ju näiteks teadusesse, aga kui seda pole, hakkavad hullud asjad juhtuma.

Usud sa, et paljude hädade taga võib olla kibestumine?

Ja kibestumine tuleb omakorda millest? Kas see ei või tulla kadedusest näiteks.

Statistikaametil on suurepärane tunne: ilmajäetuse tunne. Kuidas meeldib?

Palun väga. See on see sama asi. Natukene nagu kadedus, mis on üks väga kole patt.

See suudab ühendada inimesi, oled tähele pannud?

On küll jah. (Naerab.)

Kas nüüd on jälle nii, et natukene vihma ja natukene päikest? Niisama see ju üle ei lähe.

Muidugi mitte. Ma kuidagi loodan, ja mitte enam oma vanustele ega ka natukene noorematele, vaid ma väga loodan praegustele noortele. Ma tean, mismoodi nad mõtlevad ja ka seda, et nad on ausad. Omas maailmas nad teevad seda ausalt ja kirega.

Vahest ongi kibestumise vastand kirg?

Võimalik. Inimesed peaksid tegelema sellega, milleks nad kutsutud on. Kes on loomaarst, kes on raamatupidaja, kes on kunstnik, kes on raadiohääl, kes on muusik. Inimeste anded löövad päris varakult välja.

Kuulus viiuldaja Yehudi Menuhin on öelnud ühe sihukese mõttetera, et kõik inimesed peaksid tegelema loominguga, aga tulemus pole oluline.

Kas sulle ei tundu, et aastakümneid tagasi, kui lauluväljaku küngas oli inimesi täis, siis me tegelesimegi loominguga, aga me ei sõnastanud ega mõtestanud seda niiviisi?

Ma olen nõus sellega, sest me ju kõik laulsime. Meie laul ei olnud pelk kaasalaulmine. Kui vaatad vanu kaadreid, kuidas inimesed laulsid, siis reeglina on peaaegu kõigil pisar silmas. Tegelikult lauldakse täie veendumusega ja täie kirega. Hoitakse sellest väikesest Eestist kinni.

Võtaksid täna veel "Koidu" ette, kui rahvas seda väga jõuliselt nõuab, aga ise tunned, et see pole enam see aeg?

Ei ole, jah. Ma tean seda oma sees, et sellega on küll nii. Mitte, et kõik oleks, aga teatud ajaks tuleb ta riiulile ära panna. Võib-olla kunagi uuesti. Aga praegusel hetkel on mingid muud lood, teistsugune tunnetus. Noored saavad ühel hetkel kätte selle, miks meil on vaja edasi minna ja olla.

Oht on Eesti kaotada ja see ei ole üldse mingisugune välja mõeldud asi, vaid tegelikult on jube oht.

Mis sa arvad, kas kui inimesed armastavad sind, siis kas nad armastavad ka Eestit?

Issand, mis küsimus. Ma ei tea. (Naerab.)

Inimesed armastavad ka Anne Veskit, aga neil hetkedel ma ei mõtle, kas nad armastavad ka Eestit. Nad armastavad head tuju.

Ma ei oska öelda, kulla mees. Kui mul noodiraamat välja tuli ja ma seda oma käes hoidsin, siis mul oli veider lugeda, et: "Muusika ja tekst: Tõnis Mägi". Ma ütlesin kõva häälega välja, et ma ei saa aru. See kõik on kuskilt tulnud, ma ei ole selleks tohutult vaeva näinud, kündnud ja kündnud, et see kätte saada. See on lihtsalt mul olemas ja ma ei tea, miks see mul olemas on.

Sa juba andsid mõista, kellele sa hea meelega lootuse edasi annad. Need on noored. Aga kes veel kellelegi või millelegi?

Ma loodan ainult noorte peale. Ja rohkem ma ei oskagi midagi öelda.