Animal Collective on alati äratuntav muutuja. Nad oskavad säilitada oma tunnusjooned, tehes igal albumil täiesti erinevat muusikat. Tänu kannapööretele valmistavad nad pettumusi, aga mitte fännidele, sest õige AC fänn saab aru, et see bänd ei püsi paigal. Et nad ei tee enam teist "Merriweather Post Pavillioni" ega ka teist "Spirit They're Gone, Spirit They've Vanished".

Muusikahuvilistele valmistab AC muidugi pettumusi. Nende eelmine album, nelja aasta tagune "Centipede Hz" on jube plaat, äpardunud katse tollal kõik "alternatiiv"-muusika kanalid üle uputanud psühhedeelrocki oma tunnusmüra ja -kaja kaudu esitada, tulemuseks känkralik album, mis vaatamata forsseeritud jõulisusele koos ei seisa.

Eksperimentaalsus kätkebki riske nurjuda, see on katsetamise julguse hind. Katse välistab kindla peale mineku. AC ei ole kunagi liiga kontrollitud plaate teinud, neis on alati sees viga, stiihia, kummalisus. Nüüdseni. Praegu katsetavad nad mittekatsetamist, võib ka nii öelda.

Kummalisel kombel on "Painting With" ratsionaalne, kolme-neljaminutisteks palukesteks pressitud korralike sooritustega konventsionaalne popalbum. Lood on range sisemise struktuuriga, selgelt eristuvate kõladega, täpse elektroonilise produktsiooniga, salm-sild-refrään-salm jne ülesehitusega poplood. Risti vastupidi sellele, mida AC seni on teinud.

Küllap ka eelmise albumi mürase räburockiga tahtis AC iseendale vastanduda, aga ei, see kõlas nagu mingi nende sita laivi salvestus, kus nalja pärast tehakse Sonic Youthi ja Foreigneri kavereid.

Endast eristub AC iseendaks jäädes nüüd, "Painting With'il". Säilinud on nende lapsemeelsus, mis seekord avaldub esimest korda loomadekamba loomeloo jooksul lastelaulude kujul. Naljakalt jurisev-plärtsuv, ärakeeranud elektroonika sel plaadil ei ole tõsiseltvõetav. On see poplugude pila? Ei ole. See on elamise ja muusikategemise viis: tegelda tõsiselt absurdsustega, saades samal ajal nalja tõsiste asjade üle.

Täiesti tõsiseltvõetavad on albumi terviklikkus ja lugude disain: plaat kannab klotsides ühtset narratiivi ja lood on osavalt komponeeritud, lihtsalt need saundid põiklevad ja hüplevad pisut argimaailmast erinevas reaalsuses: värvilises, narkootillises, nikastunus. Korralikult struktureeritud "Painting With" on psühhedeelia, mitte pole seda tuhanded maailma ontlikud noortebändid, kes kopeerivad 60ndate rocki (muide enamasti selle viisakamat poolt).

Ma ei ole müügitabeleid uurinud, aga kui mõni "Painting With" lugu lööb läbi, siis ei ole popmaailm veel päris pekkis. Vaatamata sellele, et isiklikult ei talu ma "Floridadat" ja ka "Golden Gal" on plaadi üks nigelamaid palu ja rõve on veel "Natural Selection", on AC teinud midagi esmapilgul üllatavat (ohoo, lühikeste selgete lugudega popplaat), teisel, kolmandal jne kuulamisel ilmneb aga, et nad on leidnud ainuvõimaliku viisi edasi kesta (ahaa, tegel't hoopis sõge, ärakrutitud saundidega antipopplaat, mille lood on pigem evil ghost'id, kui jäävad nunnult kummitama.) Aga jah, et siis pakitud kommipaberitesse. Disain võib olla petlik, aga võibki olla, sest disain ikkagi omaette kunstivool, mitte pelgalt funktsionaalne kark millelegi muule (peaosalisele).