Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" kuulub kindlalt Ameerika kaasaegse kirjanduse klassika hulka. Rothi mahukas teos kujutab enesest eleegiat möödunud, nn Ameerika sajandile ja sellega seotud lootustele. Alates 1960. aastatest lahti hargnev sündmustik jälgib meespeategelast, kelle ideaalne elu puruneb kildudeks, kui ilmnevad tema tütre hukatuslikult poliitilised sidemed.

See haarav romaan tõukub kahetsusest, vihast ja sügavast kaastundest oma tegelaste vastu ning on Rothi üks olulisemaid meistriteoseid. Romaan pälvis 1998. aastal Pulitzeri preemia ning peatselt on selle põhjal valmimas film, mille lavastajaks on Ewan MacGregor ja osades Jennifer Connelly, Dakota Fanning jt.

Eesti keeles on varem Philip Rothi sulest ilmunud romaanid "Portnoy tõbi" (Varrak, 2003), "Operatsioon Schylock: pihtimus" (Fontese kirjastus, 2005) ja "Igamees" (Tänapäev, 2011).

Inglise keelest tõlkinud Kristjan Jaak Kangur

Toimetanud Eha Kõrge

Kujundanud Mari Kaljuste

Sari "20. sajandi klassika"

448 lk, kõva köide

Katkend

Keer Avenuel elasid rikkad juudid – või vähemasti tundusid nad rikkad enamiku nende perede jaoks, kes üürisid kortereid kahe-, kolme- ja neljapereelamutes, mille kivitrepid olid meie koolijärgse spordielu lahutamatuks osaks: seal visati täringut, mängiti blackjack’i ja trepipalli, mis kestis lõputult, kuni armutult vastu astmeid lennutatud odav kummipall plaksatas ja õmbluse juurest lõhki läks. Siin, robiiniatega ääristatud tänavate rägastikus, milleks Lyonsi farm oli kahekümnendate alguse buumiaegadel jaotatud, oli Newarki esimene immigratsioonijärgne juutide põlvkond koondunud kogukonnaks, mis ammutas eluks ainest pigem Ameerika peavoolust kui Poola shtetlitest1, mille nende jidišit rääkivad vanemad olid taasrajanud vaesunud Kolmandas linnajaos ümber Prince Streeti. Keer Avenue juudid, kelle keldrid olid valmis ehitatud, verandad sirmidega varjatud ja eestrepid kiviplaatidega kaetud, näisid asuvat eesliinil, nõudes jultunud esmaavastajate kombel õigust normaliseeruvatele Ameerika mugavustele. Ja eelväe eesotsas sammusid Levovid, kes olid meid õnnistanud meie päris oma Rootslasega, poisiga, kellest lähemale ei võinud üks goi neile iial jõuda.

Levovid ise, Lou ja Sylvia, ei olnud sugugi rohkem või vähem äratuntavalt ameerikalikud vanemad kui minu enda Jerseys sündinud juudist ema ja isa, nad polnud rohkem ega vähem peened, viisaka jutuga ega haritud. Ja minu jaoks oli see suur üllatus. Kui Keer Avenue ühepereelamu välja jätta, polnud meie vahel mingit vahet, nagu näiteks talupoegade ja aristokraatide vahel, kelle kohta ma koolis õppisin. Proua Levov oli minu ema kombel tubli koduperenaine, laitmatute kommetega kena naisterahvas, kes hoolis äraütlemata palju teiste inimeste tunnetest, osates seejuures tekitada oma poegades tunde, et nad on erilised – ta oli üks paljudest oma põlvkonna naistest, kes ei unistanud iial laste ümber keerleva suure koduse ettevõtte kütkeist vabaks pääsemisest. Mõlemad Levovi poisid olid emalt pärinud pikad luud ja heledad juuksed, ehkki ema, kuna ta juuksed olid punasemad ja käharamad ning tema nahk endiselt nooruslikult tedretähniline, ei mõjunud nii rabavalt aarialikuna kui poisid, ta ei kujutanud meie tänava nägude seas endast nii eredat geneetilist iseärasust.

Nende isa polnud pikem kui meeter seitsekümmend – ämblikulaadne ja veel ägedam mees kui see isa, kelle ärevus kujundas minu omasid. Härra Levov oli üks neist agulis kasvanud juudi isadest, kelle karm ja vähesel haridusel põhinev maailmavaade kihutas tagant tervet põlvkonda edasipürgivaid kolledžiharidusega juudi poegi – isa, kelle jaoks kõik on edasilükkamatu kohustus, kelle jaoks on olemas õige ja vale viis ning ei midagi vahepealset, isa, kelle ambitsioonide, eelhoiakute ja uskumuste kogum on hoolika mõtlemise suhtes nii kõigutamatu, et tema käest pääsemine on raskem kui paistab. Piiratud mehed piiramatu energiaga, mehed, kes suudavad kiirelt sõbruneda ja kiirelt küllastuda, mehed, kelle jaoks on elus tähtsaim iga hinna eest edasi liikuda. Ja meie olime nende pojad. Meie töö oli neid armastada.

Kukkus nii välja, et minu isa oli kiropood, kelle kabinet asus aastaid meie elutoas ja kes teenis perele piisavalt raha, et ära elada, kuid ei midagi enamat, samas kui härra Levov sai naistekindaid tootes rikkaks. Tema isa – Rootslase vanaisa – oli tulnud vanalt maalt Newarki 1890ndatel ja leidnud elatist otse liimitõrrest tulnud lambanahku nülgides; ta oli ainus juut keset Newarki slaavi, iiri ja itaalia immigrante, kes töötasid Nuttman Streeti parkalitöökojas, mis kuulus nahaparkimishiiule T. P. Howellile, linna vanima ja suurima tööstuse, nahaparkimise ja tootmise tollasele tähtsaimale mehele. Nahatöötlemise juures on tähtsaim vesi – nahad pöörlevad suurtes veega täidetud trumlites, trumlid sülgavad musta vett välja, torudes voolab külm ja kuum vesi, sajad tuhanded gallonid vett. Kus leidub pehmet vett, head vett, seal saab toota õlut ja saab toota nahka ning Newarkis toodeti mõlemat – seal olid suured pruulitehased, suured parkimisvabrikud ning immigrantide jaoks hulgaliselt märga, haisvat ja ränkrasket tööd.

Poeg Lou – Rootslase isa – läks parkalitöökotta pärast 14-aastaselt koolist lahkumist, et üheksaliikmelist perekonda toetada, ning omandas vilumuse mitte ainult lameda jäiga harjaga savivärvi laiali ajades veisenahkade värvimises, vaid ka nahkade sortimises ja hindamises. Parkalitöökoda, mis haises liha leotamise ja liha keetmise ja nahkade karvadest puhastamise ja sissesoolamise ja rasvast puhastamise tõttu nii tapamaja kui ka keemiatehase järele, kus suviti kuivatasid kuivatid ööpäev läbi tuhandeid ja tuhandeid rippuvaid nahku ning tõstsid madalate lagedega kuivas ruumis temperatuuri ligi viiekümne kraadini, kus avarad parkimisruumid olid koopa kombel pimedad ja loputusveega üle ujutatud, kus suurtes põlledes ning konksude ja laudadega relvastatud rohmakad töölised tirisid ja lükkasid ülekoormatud vaguneid, väänasid ja riputasid veest läbiimbunud nahkasid ning ajasid end looma kombel edasi, et kaheteisttunnine töine vahetus üle elada – see oli räpane ja haisev paik, mida uhtusid punaseks ja mustaks ja siniseks ja roheliseks värvunud veevood, kus kõikjal vedelesid põrandal lihatükid, kõikjal olid rasvanõud, soolakuhilad, lahustitünnid – see oli Lou Levovi keskkool ja ülikool. Imeline polnud see, milliseks ta kasvas. Imeline oli see, kui inimlik ta suutis vahel sellegipoolest olla.

Howelli ärist lahkus ta kahekümnendate eluaastate alguses, et asutada koos kahe vennaga väike käekotiäri, mis keskendus Newarki kitsenahakuningalt ja suurimalt alligaatorinaha parkalilt R. G. Salomonilt ostetud alligaatorinahkadele; mõnda aega näis, et äri võib õitsele lüüa, kuid pärast majanduskrahhi läks firma omadega põhja ning ajas kolm ambitsioonikast ärimehest Levovit pankrotti. Paar aastat hiljem asutati Newark Maid Leatherware, kui sedapuhku üksi tegutsev Lou Levov ostis nahaturult teise klassi kaupa – tootmisvigadega käekotte, kindaid ja vöösid – ning müüs neid nädalavahetustel ja õhtuti ukselt uksele käies oma kärust. Maakaelal – Newarki idapoolseimat osa moodustaval poolsaaretaolisel painel, kus iga värske immigrantide laine end alustuseks sisse seadis, madalmaal, mida piiras põhjast ja idast Passaici jõgi ning lõunast soolaväljad – elasid itaallased, kes olid pidanud vanal maal kindategija ametit ning hakkasid kodus käsitööd tehes talle töötama. Nad lõikasid ja õmblesid tema toodud nahkadest naistekindaid, mida ta siis kõikjal osariigis rändkaupmehena müütas. Sõja puhkemise ajaks lõikas ja õmbles terve hulk itaalia perekondi West Market Streetil asuval väikesel pööningul talle lastekindaid. See oli pisike äri, kus ei liikunud märkimisväärseid rahasummasid, kuni ta sattus 1942. aastal kullasoonele: lambanahaga ääristatud mustale pidulikule kindale, mida tellis Sõjaväenaiste Ühing. Ta rentis vana vihmavarjutehase, suitsust tumedaks tõmbunud viiekümne aasta vanuse ja neljakorruselise tellishoone Central Avenue ja 2. tänava nurgal ning ostis selle õige pea ka välja, üürides alumise korruse tõmblukufirmale välja. Newark Maid hakkas kindaid välja paiskama ning iga kahe-kolme päeva tagant tagurdas veoauto tagaukse juurde ja viis need minema.

Valitsusega sõlmitud lepingust veelgi suuremat põhjust rõõmustamiseks andis Bambergeri leping. Newark Maid lõi sidemed Bambergeriga ning sai seejärel nende peamiseks naistekinnaste tarnijaks tänu Lou Levovi ja Louis Bambergeri ootamatule kohtumisele. Pidulikul lõunasöögil, mille korraldas alates 1933. aastast linnavoliniku ametit pidanud ning ainsa juudina Newarki linnapeaks tõusnud Meyer Ellenstein, kuulis keegi Bami juhtkonnaliikmetest, et Rootslase isa viibib samuti seal, ja tuli talle õnne soovima, kuna Newark News oli valinud tema poja korvpallis maakonna parimaks keskmängijaks. Taibates elu võimalust – võimalust kõikidest tõketest läbi murda ja otse tippu pääseda –, rääkis Lou Levov jultunud moel endale välja võimaluse tutvuda sealsamas Ellensteini lõunasöögil legendaarse L. Bambergeri endaga, Newarki kõige mainekama kaubamaja asutaja ja filantroobiga, kes oli linnale kinkinud muuseumi ning oli jõulise isiksusena kohalikele juutidele sama tähenduslik nagu Bernard Baruch ja tema lähedane seotus Rooseveltiga juutidele üle kogu riigi. Kui uskuda ümbruskonnas ringlevaid kuulujutte, ei teinud Bamberger küll enamat, kui vaid surus Lou Levovi kätt ja uuris kõige rohkem paari minuti jooksul temalt üht-teist (Rootslase kohta), oli Lou Levovil olnud söakust talle otsesõnu öelda: "Härra Bamberger, meil on õige kvaliteet ja õige hind – miks me ei võiks teile oma kindaid müüa?" Ja veel enne kuu lõppu oli Bam andnud Newark Maidile tellimuse, esimese tellimuse kuuele tuhandele kindapaarile.

Sõja lõppemise ajaks oli Newark Maid – suuresti tänu Rootslase sportlikele saavutustele – kerkinud üheks lugupeetumaks naistekinnaste tootjaks, kui vaadata lõuna poole New Yorgi osariigis asuvast kindakaubanduse keskusest Gloversville’ist, kuhu Lou Levov oma kindaid läbi Fultonville’i raudteed pidi vedas, et neid seal parimates töökodades pargitaks. Möödus pisut vähem kui kümme aastat ja 1958. aastal avati Puerto Ricos tehas ning Rootslasest endast sai firma noor president, kes sõitis igal hommikul oma Newarkist lääne pool eeslinnadestki kaugemal asuvast kodust umbes kolmkümmend miili Central Avenuele – väljastpoolt linna töölkäimisele alusepanijana elas ta sajal aakril laiuvas farmis, mis asus New Jersey osariigi rikkas ja põllumajanduslikus Old Rimrocki piirkonnas Morristowni taga hõredalt asustatud mägedes ühe kõrvaltee lõpus; see oli kaugel parkimistöökoja põrandast, kust vanaisa Levov oli Ameerikas oma teed alustanud, kraapides naha küljest lihatükke, mis olid suurtes liimitõrtes kuratlikul kombel pea kaks korda paksemaks paisunud.

1Shtetl – juudi asula. Tõlk.