Neis kirjades räägib noor Wolfgang Amadeus oma elust helilooja ja muusikuna, aga mitte ainult. Ta räägib ka muust. Täpsemalt keskendub ta detailse kirega oma seedetrakti tegevusele ja selle toodangule.

Olgem ausad – Mozarti huvi selle kõige vastu on üheselt seksuaalne. Ta kirjeldab seda, mis temaga toimub ja teeb noorele Maria Anna Theklale ehk Bäsle'le, nagu ta oma nõbu nimetab, ettepanekuid ühisteks tegevusteks.

Seda, kas need ka kunagi teostusid, ma ei tea. Ega pea seda ka oluliseks. Oluliseks pean hoopis sellise perverssuse kaudu avalduvat inimlikkust. Sest ega ma Mozartist kui inimesest suurt midagi tea. Jah, kunagi nägin "Amadeuse" ära, aga eriti midagi meeles pole ja nii ongi Mozart minu jaoks vaid nimi paberil. Ta on "Türgi marsi" ja "Võluflöödi" autor. Muud midagi.

Ja nüüd siis selline kummaline teave! Ah jaa – kellel huvi on ja kes viitsib end läbi murda Mozarti jubedast austria murrakust ja võimatust kirjaviisist, siis need kirjad on Wikisource'is täiesti vabalt kättesaadavad.

Mida on sellisest lektüürist õppida? Eks ikka seda ühte ja ainsat asja, mida kirjandus ka üldisemas mõttes meile õpetab – et inimesed on kõik omamoodi defektsed, vigased, kummalised, nõrgad. Meil kõigil on mingid tahud, mida me vahest avalikkusele ei näita, kuid mis meis ometi olemas on, tahame seda või ei. Selle taustal tundub alati imelik, kui mõni avaliku elu tegelane lööb rinna kummi ja teatab, et tal pahesid pole.

Näiteks, kas keegi mäletab veel eelmisi Ameerika presidendivalimisi? Mulle on neist meelde jäänud üks jabur – ja minu meelest ka piinlik – infokild. Nimelt teatas toonane vabariiklaste kandidaat Mitt Romney, et peab oma suurimaks paheks kohvi joomist. Ahah. Selge. Muidu seega täiuslik mees, aga lubab endale vahel tassi kohvi, mida mormoonid, kelle hulka ta kuulub, patustamiseks peavad.

Või näiteks teatas septembri alguses Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid (kindlasti tubli mees, ma üldse ei kahtle selles ega ürita ka tema tegevust ametipostil kuidagi halvustada), et ta juba kümme aastat ei joo ega otsi ka purjus inimeste seltsi. Hea küll. Täiesti usun seda.

Aga nüüd ma küsin, kas selliste asjadega uhkeldamine teeb inimese paremaks? Kas Mitt Romney oleks olnud hea president, kuna ta peab oma suurimaks paheks kohvi joomist ega ilmselt hakkaks tegema Valge Maja ovaalsaalis selliseid tükke, nagu tegi Bill Clinton koos praktikant Lewinskyga. Ja kas Kaljulaid on just sel põhjusel hea linnaosavanem, et ta pole juba kümme aastat tilkagi võtnud?

Mul pole sellele küsimusele vastust, sest maailm on just selline nagu ta on. Olekseid ei ole olemas. Aga ma tean, et Mozarti muusika ei muutu sel põhjusel kehvemaks, et härra oli ilmselgelt paadunud pervert. Inimesed lihtsalt on korraga igasuguseid asju. Ja üks inimese olemuse tahk ei kahanda ega tühista teist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.