Eemalt, parkimisplatsi poolt vaadates terendab kaks märksõna. Militaarne ja kosmoslik. Raadi lennuväljal on maandunud Impeeriumi "Star Destroyer" ja kaevunud poolenisti maasse; sisemuses helendavad valgustatud jalgrajad, puuteekraanid ja klaastuubid, millest võib leida krüogeenilisse unne suigutatud eksponaate. Praegune kosmoseajastu ootab tulnukat lähitulevikust. Teda on valmis kõnetama EstCube, Lennart Meri kohvrisuurune satelliittelefon, värskelt üle värvitud rehepeksumasin, Kukruse Memme täisehetes luustik ja esimene sinimustvalge lipp, pärit aastast 1884. Kui ERM oleks tähistaevas, siis lipp kujutaks endast Põhjanaela; see on fikseeritud punkt, mille ümber tiirleb materiaalset ekspositsiooni saatev nähtamatu semiootiline võrgustik. Madalasse klaaskirstu sängitatud trikoloori on esitatud kui alfa-muumiat, prestiižse arheoloogiamuuseumi superstaari, kelle steriilse kambri juhatab sisse eesruum vähemtähtsa sarkofaagiga.

Kosmoselaeva puhul tekib paratamatult küsimus, millal ta uuesti õhku tõuseb ja millises suunas trajektoori võtab. Sellega on uue ERMi puhul pisut keerulised lood. Esmalt tuleb näha, kuidas uus maja tööle hakkab ning milliseid koostöövõrgustikke enda ümber luua suudab. Palju määrab ka see, kuidas suunatakse ülaltpoolt rahastust. Mõneti tasakaalust väljas on seis, kus lõviosa finantsi on kallatud betooni ja klaasi ning pole sisuliselt võimalik juurde luua uusi töökohti teaduritele. ERMi kui mälu- ja identiteedimasina lakkamatus töös on näituste kanda vaid üks osa; just info kogumise ja korrastamise juures võiks välja tulla tõeliselt tulevikku suunatud aspekt.

Kui näeme oma tulevikku Kaupo Vipi "Globaalpohmeluses" kirjeldatud maailmas, siis võivad just ERMi-taolised asutused osutuda populatsiooni ellujäämises kriitiliselt tähtsaks, ja seda enam mitte sümboolses, vaid sõna otseses mõttes. Ühiskonna korrastatuse langemisel aastakümnete tagusele tasemele on väga oluline, et oleks põhjalikult uuritud ja säilitatud "eelmise versiooni" tehnoloogiaid, nii sotsiaalsete kui materiaalsete probleemide lahendamise viise. Potentsiaalseid kaastöölisi kasvab ERMile iga kodumaise kõrgkooli pinnalt. Kui pidevalt küsitakse, kuidas saaks pool- ja täishumanitaarid Eestile kasu tuua, siis peitub just muuseumi kui koordineeriva uurimiskeskuse rollis üks võimalikke vastuseid.

Riigi pealiskaudsust näitab ka suhtumine energeetilisse jätkusuutlikkusse. Asi pole selles, et ERMi laed on kõrgemad kui kosmoselaevale eales optimaalne, või selles, et kasulikku põrandapinda on hoonel tervelt 3,4 hektarit. Pea kohal kõrguvaid kuupmeetreid ei saa tingimata kasutuks lugeda – kahtlemata kommunikeerivad need avarust ja jõukust ja annavad edasi sõnumit, mis mõjub hästi eestlase enesehinnagule: "Enne niimoodi ei saanud, nüüd aga küll. Tegime ära ja päris kõva on!" Probleemi saab hoopis kokku võtta seigaga, et muuseumirahvas kujutles vaimusilmas maakütet, millel oleks maja ümbritsevat avarat territooriumi kasutades olnud eeldus väga hästi toimida, ning mille algselt veidi kallim lahendus oleks end mõistliku ajaga säästlikuks pööranud. Paraku võivad Tartu küttebossid taas õnneuimas muielda. Riigi Kinnisvara kandis hoolt, et superklient neil sülest ei libiseks. Maksumaksja raha voolab segamatult ja igati korrektselt erakätesse.

Avaruse positiivsel poolel on aga paralleel metsaga. Kujutan ette uue aasta algust, mil esimesed lahtiolekukuud on muuseumil möödas ning külastajate tipphordid sealt läbi marssinud. Siis valitseb pikkades käänulistes koridorides ning põnevates ekspositsioonisoppides meeldiv vaikus. Ilma et peaks stressama pideva nügimise pärast, saab külastaja eksponaatidesse süveneda ja nende vahele justkui metsa ära eksida. Linnainimesele on see eksimine siiski turvaliseks tehtud. Päris-metsale, heina- ja sõnnikulõhnasele orgaanikale viitavad märgid on viidud miinimumini. Siin-seal saalis kõrguvad puutüved on mulaažid, reheparred on penoplastist ja hõimurahva tare on üleni kaetud mustjashalli sünteetilise värviga. Mõlemad püsinäitused – nii soome-ugri rahvastele kui ka eestlaste eluolule keskenduv – kannavad nähtamatut žanrimärki Etno 2.0. Kentsakal kombel võib see tunduda pigem stiilne kui odav. Ekspositsioon on loodud üsna nutikalt ja professionaalselt. Tahtmata dubleerida sõja- või okupatsioonide muuseumi rida, on uus ERM väga teadlikult eemaldunud ideoloogiast, püüdnud väljendada neutraalsust ja pluralismi. Vähemalt sama palju kiitust väärib, et hoolimata interaktiivsusest pole mängulise elemendiga üle võlli lennatud. On õnnestunud vältida populaarset lõksu, muutumist meelelahutuspargiks, ning suudetud jääda sisemiselt väärikaks muuseumiks.