Kõigepealt tuleb endale tuhka pähe raputada. Sest 4x4 seltskonnast saadi teadlikuks läbi telepurgi, kui nad rühkisid kuskile läbi lumiste avaruste. Vaat, tüübid ei olnud harjunud telepurgis esinema, vast läks kokkulõikamises kah midagi vähe viltu, igatahes läks jube tüütuks, et kes neist aga ekraani peale ilmus, selle jutt käis mingi jumalast unustatud koha ümber nimega Narjan-Mar. Kole sõna, mis korrutades paneb kõrvad jooksma. Nii et mina porisesin. Kuigi pilt, mida näidati, vägev oli.

Sestpeale on nad tele mõttes aina paremaks läinud, sõidud üha põrunumaks. Ajal, kui telekast tuleb mingi presidendiralli, on olnud tõsine palsam silmale korralike inimeste napakused kuskil karmides looduskaunites kohtades. Kahju, et saated nii lühikesed.

Mõnus kaasa elada ja kadestada, hästi taibates, et ise sihukesi asju juba ette ei võtaks. Ei viitsi ja, mis seal salata, ei julge ka. Piinlik oleks kuskil poole tee peal tönnima hakata, et sääski on liiga palju, tahan potile ja kojuuuu! Selliseid tolguseid pole matka peale vaja. Las vaatavad kaugelt.

Olles küll vähe igasugu matkajatega kokku puutunud, võtaks nentida, et 4x4 bande teeb meeldivaks kalduvus mõelda rohkem matkale kui endale. Teate, on sihukesi tüüpe, kes kah kolavad mööda ilma ringi, nii-öelda panevad ennast proovile ja püüavad, kas või veri ninast väljas, midagi ära saavutada. Et pärast hea praalida – vohh, kui kõva mees/naine ma olen.

Kui keegi kuulata viitsib, sest oma argipäevas on need saavutajad tihti vaimsed kehvikud ja muidu kergelt asendatav lihtrahvas, keda müüakse grossikaupa (ma ei solva neid, sest nad ei tea, mida gross tähendab) ja kelle ainus tegelik kaup on vankumatu oludest peale sunnitud ustavus. Ohtlik rahvas, kellega ei tasu ühtegi olukorda sattuda, sest nad mõtlevad ainult endale.

4x4 on mõnus punt, normaalsed õlid, võiks öelda ja üldse mitte solvavalt. Reis, see on asi omaette. Kui sina jõuad kohale, on hästi. Pingutada tasub kah, lihtsalt uudishimust, et kas õnnestub ja mis seal kuskil tegelikult on. Aga mitte üle oma, ammugi teiste laipade. Kulgemine ise on mõnus. Näha, kogeda, mitte otsides seiklusi, sest need leiavad sind ise üles. Eriti Venemaal, mis on kokku üks kuuendik maismaad, aga vähemalt üheksa kümnendikku maailma anekdoote tegelikkusse raiutuna. Sellega tuleb leppida ja nautida.

Mitte viriseda sääskede üle – nad lihtsalt on. Sõita, nautida, ka laagrielu ja väikest pitsikest. Kas endal kaasas või lahked inimesed pakuvad, seda ma ütlesin, et normaalsed õlid. Ääretult mõnus lugemine, mingi annet jagav pääsuke on Väino Laisaare näppudele midagi poetanud küll, mees kirjutab vihastamapanevalt hästi. Hambaid laksutavad parmud; barakk-arhitektuur, no kärva kadedusest kollaseks. Natuke võibolla lühikeseks need neli seiklust jäävad, sest kulgemine läbi suure ja laia jäetakse vahele, jutt algab siis, kui algavad muda, jää, neenetsid ja burjaadid. Nojah, võibolla oleks liiga paksuks läinud, aga tasuks ikkagi. Mälu ju nõrgeneb ajapikku, ütles juba Muumimamma.

Tubli kadedaks tegev tegu. Ainult: eesti keel, eesti keel... Ei ole õige kirjutada: võtsime paar õlle... Inimesed, kui meie õigekirja ei hoia, ei tee seda meie eest keegi.