Juba esimestel hetkedel, kui retrosüntesaator end vaikselt käima kerib, on suur segadus. See on Jamiroquai, tegelt ka? Aga tõesti on, oma äratuntavas sulnis kastmes, kuid varjuloldud aastatega on sinna kasvanud juurde tahke, millest seni ei osanud unistadagi. "Automatoni" südames tuksuv käik on justkui tempokam edasiarendus "Stranger Things" tunnusmuusikast, kuhu on lisatud Daft Punki tantsulist päikest, õliseid Kraftwerki vokaale ja isegi pisut new wave naivismi.

See kõik tundub väga futu ja kaugel sellest, mida kunagi Jamiroquai loomingus kuulda sai, kuid tegelikult mitte - refrään pehme meloodiaga mängib samal emotsionaalsel skaalal nagu varem ning ta ei ole lahti öelnud ka maneerlikust valge mehe RnB'st. Loo lõpuosas kuuleb isegi räppimist...

Loo ainus nõrkus on sellesse kosmosekompotti sobimatu Nile Rodgersi ludistav kitarr, mis annab "Automatoni" viimasele kolmandikule lollaka rannapeo meeleolu. Ja eks see video on ka pisut veider, "Alieni" liigutusi meenutav kiiver muudab Jay Kay kulgemise mööda kosmosemaastikke küllalt koomiliseks.

Oodata pidi olema ka uut plaati, seega äkki ongi Jamiroquai muusikas nüüd rohkem kosmost ja vähem toterdamist? Loodame.