Ükski plaadifirma Ninja Tune artist pole küll kunagi minu suuremate lemmikute hulka kuulunud, kuid uute ideede ja vaatenurkade otsinguil olen siiski alati püüdnud end selle leibeli väljaannetega esimesel võimalusel kurssi viia. Ehk siis – eelpool öeldust hoolimata – usaldan Ninja Tune'i igati kui uute trendide loojat ja suunanäitajat. Viimase kahe dekaadi üks silmapaistvamaid elektronmuusika suurkujusid Simon Green on aga ses osas mõningane erand. Ta on käinud oma rada, laskmata end viimaste moevoolude poolt liigselt juhtida ja kuigi ta muusika kõlab leibelile väga iseloomulikult, jääb see pea alati Bonobona äratuntavaks. Tema lummavate maailmade parimaks näiteks on 2010. aastal ilmunud eepiline "Black Sands", mis sikutas downtempo kui omaette žanri kadunud asjade ookeanist tagasi kaldale päikese kätte kuivama ja olgu siinkohal juba etteruttavalt öeldud, et ega tänavune "Migration" sellele oluliselt alla jää.

Kunagi UKst üle lombi New Yorki karanud britt Simon kolis hiljuti parema loomingulise vibra otsinguil Los Angelesse, sattudes uue kodu otsinguil pooljuhuslikult sama künka peale, kuhu varem oli maandunud teinegi sarnase saatusega britt – Jon Hopkins. Album sündiski suuresti nende omavahelisest suhtlusest ja ideede vahetusest ning räägib uude kohta sisseelamise valudest ja võludest. Olulisim roll on siinjuures mängida keskkonnal – linna ümbritseb ebaharilik poolkõrbeline ja kaljuderohke maastik. Eriti tõsiselt on Simonit lummanud Surmaoru (Death Valley) tavatu, lausa ebamaine ilu, mistõttu ta püüab igal võimalusel linnast välja saada. Albumi luupiva põhjaga avalugu üritabki kohalikku loodust n-ö linnulennult haarata ja tänu Jon Hopkinsi klaverimängule õnnestub see ka suurpäraselt. Tulemuseks midagi heliriba sarnast, mis võiks sündida ka siis, kui Cinematic Orchestra ja Peter Broderick koos linnuvaatlusretkele läheks. Kogu albumit tulekski ehk selles võtmes jälgida – justkui järjekordset BBC dokumentaali meie oma planeedil toimuvast, mis lähemalt uurides tundub sageli uskumatu ja tulnukalik.

Mõnevõrra üllatuslikult on "Migrationi" parimad palad tehtud kahasse vokaalartistidega. Kosmilise ja õrna folk-soul-ballaadi laulab surematuks Rhye, täpselt sama teeb Nicole Miglis loos "Surface". Maisemate spirituaalide eest hoolitseb afrosugemete ja matsaka biidiga varustatud deep house'i träkk "Bambro Koyo Ganda", kus häält tegemas Innov Gnawa. Kõige selle vahele on lükitud hulk suurepäraseid instrumentaalpärleid, mis sobituvad tervikusse nagu valatult. Neid ükshaaval välja õngitsedes jäid mu sõelale koheselt pidama maagiline mutantbluus "Grains" ja baleaariline, kuid sünge alatooniga "Second Sun". Lugematute chill-out plaatide koostajate jaoks on selle albumi näol tegemist küll absoluutse aardelaekaga ja ilmselt ei ilmu nüüd tükk aega ühtegi kogumikku ilma Bonobo lugudeta.

Ülejäänud plaadist kahvatumaks jääb seekord Nick Murphy panus, kelle esituses kõlav kergemakaaluline klubikommertslik "No Reason" tuleb justkui suurema pingutusega. Tema hääl ei ole kuidagi võrreldav ülejäänud lauljate nüansirikka ja õrna esitusega ning ega Bonobo enda üsna sirgjooneline instrumentaalpõhi ka siin väga kaasa aita. Album libisebki siinkohal korraks fookusest välja ja hakkab pisut lohisema, mistõttu senine maagiline õhustik hajub.

Kokkuvõttes kõlab aga tänavune Bonobo jälle värskelt, lüües üksteise järel lauale kõik need kaardid, mille kasutamise poolest see suur lugude jutustaja nii hinnatud on. Tõsi, algselt plaadi nime "Migration" lugenuna, lootsin ma leida siit märksa teravamaid ja päevakajalisemaid noote, võib-olla midagi, mis ajaks segadusse, tekitaks poleemikat. Aga see olekski olnud ehk liiga läbinähtav tee, kuivõrd igasugune migratsiooniteema kipub praegusel hetkel inimesi kahetsusväärselt kiiresti vahule kloppima. Albumi n-ö "omaks" kuulanuna, arvan, et on väga tore, et see nii ei läinud. Aitab pingetest küll, aeg lahti lasta ja oma teekonda märkama hakata. Bonobo seltsis on see jälle võimalik.