2016. aasta lõpus andis kirjastus Hotger Peeter Sauteri tõlkes välja Charles Bukowski romaani "Sink leiva vahel" ja sellega ongi kogu Bukowski romaanipärand eesti keeles olemas! Palju tal neid romaane polnudki – kuus tükki. "Sink leiva vahel" on ilmumise järjekorras neljas, see tuli trükist 1982. aastal. Eesti tõlkijad sööstsid sajandi alguses kõigepealt nende teoste kallale, kus Bukowski räägib peamiselt joomisest ja naistest, aga raamatud, kus juttu tuleb sellest, kuidas kirjaniku alter ego Henry Chinaski kujuneb selleks, kelleks ta kujuneb, ilmusid hiljem: nii "Faktootum" kui "Sink leiva vahel" tulid välja 2016. aastal, mõlemad kirjastuses Hotger. Esimene Mihkel Mõisniku, teine, nagu öeldud, Peeter Sauteri tõlkes.

Kui raamatud narratiivi järjekorda panna, siis "Sink leiva vahel" oleks kõige esimene, sest siin alustab Bukowski algusest. Kohe päris algusest. Tsiteerin teose esimest lehekülge: "Esimene asi, mida mäletan – ma olin millegi all. Laua all. Mäletan lauajalga, inimeste jalgu ja laudlina serva. Laua all oli hämar ja mulle meeldis. Küllap oli see Saksamaal. Ma pidin siis olema alla kahe aasta vana, ühe ja kahe vahel. Aastal 1922."

Nii et rohkem algusesse enam väga minna ei saagi. Küll aga on võimalik minna siit edasi. "Sink leiva vahel" jutustab Henry Chinaski närusest lapsepõlvest, tüütust koolipõlvest ning piinarikkast ja pingelisest kodusest elust. Palju kirjeldatust tuleb tuttav ette, sest Bukowskil on oma romaanides kombeks tulla mingite teemade juurde üha uuesti ja uuesti tagasi. Kui talle näib miski oluline, mainib ta selle taaskord ära ja nii ongi huvitav võrrelda, kuidas Bukowski räägib eri raamatutes sageli ühtedest ja samadest asjadest, aga teeb seda iga kord veidi erineval moel. Võib isegi öelda, et kõiki kuute Bukowski raamatut võrreldes moodustub stereoskoopiline tervik – justkui seisaks üksteise kõrval reas rida peegleid, mis asuvad üksteise suhtes nurga all, nii et igaüks neist näitab sama asja, aga veidi teisest aspektist. Bukowski-suguse sirgjoonelise autori puhul on tulemus vast tahtmatu, kuid tõeliselt suur sünnibki kirjanduses teinekord juhuslikult...

"Sink leiva vahel" aitab ühelt poolt mõista Bukowski enda kujunemislugu – majanduskriisiaegne Ameerika, kangesti keskklassi ihalev, kuid tegelikult töötatöölise staatusesse langev isa, koolihariduse pealiskaudsus ja tülikad inimsuhted. Teisalt pole mul meeles, et Bukowski räägiks üheski teises raamatus nii julgelt keelest ja kirjandusest. Siin romaanis annab ta aga pikalt sõna oma esimeste erootiliste fantaasiate objektile, täiuslike jalgadega inglise keele õpetajale, preili Gredisele, kes kuulutab ameerika keelele suurt ja kaunist tulevikku, kui viimase kasutajatel oleks vaid julgust vabaneda briti kultuurilisest ülemvõimust. Eht-bukowskilikult moodustab preili Gredise lingvistiliste arutluste tausta koolipoiste kiimlemine, kes ei saa pilku tema säärtelt.

Nõnda võib võtta "Sinki leiva vahel" ka Bukowski kirjandusliku manifestina. Või vähemasti soovi korral leiab selle manifesti siit raamatust. Aga üldiselt on see ikkagi üks aus ja sirgjooneline teos, kus noor Hank Chinaski avastab enda jaoks naised, alkoholi, töö ja karjääri mõttetuse ning maailma ebaõigluse. Ah jaa, ta avastab ka kirjandusklassika ning hakkab ise kirjutama. Kuid see kõik leiab aset siiski üsna võikas keskkonnas. Keskkonnas, kus valitseb katkematu ja nüri füüsiline vägivald. Eks vaesus ja vägivald käivadki käsikäes ning nii leiame siit vägivalda küll koolis, kodus, eakaaslastevahelistes suhetes. See on karm, kuidagi tuim, isegi kiretu. Bukowski tegelased peksavad üksteist mitte raevust, vaid tülpimusest. Ja siiski on raamatus mingi imetabane lootus. Mitte lootus paremusele, vaid lootus, et kui sukelduda piisavalt sügavale ilukirjandusse, ignoreerida ümbrust küllalt sihikindlalt ja tõmmata nosu regulaarselt täis, siis saab selgeks, et see maailm on lihtsalt üks illusioon.