Kas tehisintellekt võib võtta üle meie otsustusvõime?

Tehisintellekti ja voogedastuse juures on huvitav, et seda tehnoloogiat on kasutatud peamiselt soovituste jaoks. Kui võtta näiteks Spotify , siis enamik kuulajaid lähtub esitusloenditest, olgu see siis kellegi isiklik või Spotify enda loodud.

Need esitusloendid jagunevad kaheks, mõned on masina loodud, mõnda koostavad inimesed. Põnev on näiteks rubriik "Nädala avastus" (Discover Weekly), mis on täielikult masinate loodud. Selle loomiseks on kasutatud mitmesuguseid tehnoloogiaid, kuid see on uskumatult populaarne.

Sellele vaatamata otsib Spotify vähemalt Inglismaal spetsialiste, et koostada inimeste loodud esitusloendeid. Nad läksid BBC Radio 1 juurde, mis on üks suuremaid muusikajaamu, ja küsitlesid sealseid saatejuhte. Seega Spotify juures ongi huvitav see, et ehkki neil on suurepärane tehnoloogiline baas ja platvorm, peavad nad ikkagi vajalikuks inimeste kaasamist sellesse protsessi, et teha esitusloend väga heaks ja kasutajasõbralikuks.

Seega see on alles arengus ja me ei saa öelda, et masinad võtavad võimust?

Seda on väga huvitav jälgida. Kui kasutada praegu näiteks Spotify'd, siis mõned inimeste tehtud esitusloendid sisaldavad ka masinate soovitatud lugusid ehk osad loendid ongi nende kahe võimaluse kombinatsioonid. Ma arvan, et isegi kui nimekirja koostab inimene, lähtub ta selle koostamisel andmetest. Nad kaaluvad kahe pooluse vahel – üks on see, mis meeldib, teine aga puhtalt tehnoloogiline.

Ilmselt läheb tehnoloogiline pool ajapikku keerukamaks, võtame näiteks "Nädala avastuse", mis on niisiis täielikult masina poolt loodud esitusloend. Ma tean inimesi, kellele see väga meeldib, kelle arvates see on täiuslik, selles on mõned lood, mis neile ei meeldi, kuid üldiselt on kõik väga hea. Tean samas ka mõningaid, kes ütlevad, et see ei kõneta ega mõista tema muusikamaitset, väites, et vähemalt pooled sealsetest lugudest mulle ei sobi. Kas põhjus on selles, et masinad pole veel sedavõrd kaugele arenenud või töötabki see vaid mõnede peal? Ma ei tea.

Kuid ma arvan, et on huvitav näha, kas tehnoloogia arenemisega need mittetöötavad lood kaovad ja kas siis muutuvad need loendid paremaks kui need, mida koostavad inimesed.

Võtame näiteks Ed Sheerani edu, kes on purustanud nii edetabeli- kui ka müügirekordeid, samas on ta muusika lähedane algoritmidega loodud teosele, mille eesmärk on kõigile meeldida. Kas pole siin tegemist inimesest masinaga, mis on loonud sellise toote?

See viib meid juba järgmisele tasandile – mis mõju on tehisintellektil muusikaloomise protsessile? Kui minna tagasi popmuusika algusaegadesse, siis mõned artistid on alati kirjutanud sellist muusikat, mis neile põnevust pakub ja nad püüavadki teha midagi hoopis erinevat, kuid teised, olgu siis vabatahtlikult või alateadlikult, on alati mõjutatud selle poolt, mis on hetkel pop.

Inimesed on alati olnud huvitatud sellest, mida teevad teised ja mida nad kuulavad. Aga sul on õigus, kui andmed lähevad täpsemaks ja andmetekogumine tõhusamaks, tuleb infot juurde. Muusikatööstusel on praegu ligipääs infohulgale, mida neil varem polnud, nii näiteks suudavad nad täpselt välja arvestada, mitu sekundit möödub, enne kui lugu vahetatakse. Varem, kui müüsime CD või isegi allalaetava albumi, polnud meil aimugi sellest, kuidas seda kasutati. Nüüd on näha, et seitsme sekundi pärast vahetab inimene muusikapala, seega peab midagi juhtuma neljandal sekundil, et seda ei juhtuks. Seda andmestikku ei saa eirata.

Ma arvan, et seda teevad enamik muusikuid, ehkki see info saab üha enam ja enam kättesaadavaks, isegi anekdoodi tasemel, et "ah see lugu, seda skipitakse tavaliselt kümne sekundi jooksul". Isegi kui sa selle parandamisega ei tegele vabatahtlikult, jääb see info sulle mällu ja sa tegeled sellega ennetavalt, et mitte kuulajat kaotada.

Arvutiprogramme ja andmebaase kasutatakse nagunii juba muusika loomisel – sämplite ja helitöötluse kaudu abistavad masinad loojat. Seega võib küsida, kas need andmekasutusega arvestavad masinad lähevad veelgi nutikamaks? Tehnoloogia pole veel sedavõrd kaugele arenenud, aga kümne aasta pärast võib juba olla.

Me võime küsida, kas masin võib luua laulu ja jätta inimese üldse kõrvale? Ilmselt huvitavama ja alternatiivsema muusika puhul seda ei juhtu kunagi, kuid popmuusika ja elektroonilise muusika juures ma seda ei välistaks. See tehnoloogia pole veel välja arendatud, kuid viie aasta pärast me näeme hüpet selles suunas ja kõige kaugem areng võibki olla ka laulukirjutamise asendamine.

Ärilise poole pealt on see muusikatööstusele hoopis odavam, kui inimese saaks välja jätta, ma pole veendunud, et see mõjuks hästi muusikale, kuid äripool oleks sellest huvitatud.

Kas me võime seega usaldada praegu edetabeleid, mis ajaloos on olnud muusikalise maitse arengu kajastajad?

See, kuidas muusikaedetabelid on koostatud, on riigiti erinev. Ühendkuningriigis püüab muusikatööstus ühildada voogedastuselt kogutud andmeid CD müügilt ja allalaadimismüügilt saadud tulemustega, aga ma arvan, et enamik briti muusikatööstuse tegijaid on nõus, et see süsteem eriti ei tööta. See pole keelegi süü, kuna see on suur väljakutse, kuidas neid andmeid kontrollida. Mõned nädalad tagasi oli Ed Sheeranil 16 lugu TOP20 edetabelis, millest 9 lugu jõudis TOP10 listi.

Mul pole sellisele olukorrale mingit lahendust välja pakkuda. On välja pakutud, et artist peab ise teatama, mis on singlid või et mida võib singlite edetabelis kajastada, või peaks edetabelid kasutusvahendipõhiselt lahku lööma – ühed kajastavad albumimüüki ja allalaadimisi, teised ainult voogedastust. Ma usun, et muusikatööstus paneb mõnikord liiga palju rõhku edetabelitele. Edetabel pole lõpuks muud kui müügiplatvorm, mille eesmärk on hoogustada plaatide läbimüüki. Selleks nad loodigi. Nad olid muusikatööstuse sisese võistluse tallermaa – näe, meil on rohkem plaate TOP10's kui neil. Tegelikult ei tähenda nad midagi.

Ma pole kindel, et see, kuidas edetabelid toimivad Inglismaal, on kõige õigem. Ma tean, et muusikatööstus töötab selle kallal, et süsteemi adekvaatsemaks teha. Ameerikas lülitatakse edetabelite koostamisse sisse ka Youtube'i andmed, seega Billboard HOT100 on eriti kummaline koht. Ma ei tea, kas keegi on seda süsteemi juba suutnud kuidagi parandada, aga teisalt pole see ka teema, mis mind kuidagi eriti kõigutaks.

Aasta lõpul koostavad muusikakriitikud kõikjal maailmas ka isiklikke edetabeleid, mida neist arvata? 

Aastalõpu edetabelid, kus muusikajakirjanikud panevad ritta oma lemmikud, on huvitav vaatamata sellele, et praegu võib igaüks lugeda end kriitikuks.

Selle päralt on sotsiaalmeedia, igaüks võib blogida ja jagada oma arvamusi muusikast ning muidugi on meil rohkem andmeid kui kunagi varem, me saame abi numbritest, kuid selle kõige juures on siiski üpris paljud huvitatud teatud ajakirjanike või DJ-de arvamusest, neid huvitab see, mida need inimesed on pidanud aasta parimaks albumiks.

On olnud arvamusi, et kas enam on üldse vaja uute plaatide arvustusi või ülevaateid, seni on uue muusika arvustamine olnud muusikaajakirjanike peamine töö. Nüüd võib küsida, kas meil on seda vaja, sest kui tahan teada, mis loost on jutt, ma lähen portaali ja kuulan seda tasuta, olgu siis Youtubes või Spotifys või ükskõik kus.

Ma arvan, et selline vana muusikaajakirjandus, mis kirjeldab muusikat, pole enam vajalik, seevastu teised muusikaajakirjanduse elemendid, nagu muusikapala loo tausta avamine, ei kaota oma tähtsust. Näiteks räägib mõni vanem muusikajakirjanik nooremale publikule, et selle loo põhi on pärit 1974. aastast, otsi üles ja kuula.

Oma väärtust jääb siiski ka inimeselt inimesele soovitustel – miks üks või teine lugu meeldib, selleks pole vaja lugu kirjeldada. Need aastalõpu edetabelid on omamoodi retrospektiivsed, nad ei räägi, millega on tegemist , sest nad eeldavad, et sa juba tead. Nad näitavad, miks need lood meeldivad. Seega, neile on oma koht olemas.

CMU teine toimetaja Andy Malt on seda meelt, et aastalõpuedetabeleid võiks avaldada alles aasta hiljem, sest siis saavad ajakirjanikud terve aasta otsa oma valikuid vaagida. Nii et ehk peaksime tegema seda ülevaadet veidi kaugema tagasivaatega?