Helilooja Ardo Ran Varres läkitas Eesti teatrijuhtidele ja Eesti Autorite Ühingule (EAÜ) murekirja, mis tõukub tänavuste teatriauhindade originaalmuusika žürii tööst, kus eksperte vaimustas lavastuse muusika, mis, nagu hiljem selgus, oli loodud tehisaru-rakenduse Suno abil. Kes on helilooja ja mis on autorlus ajal, kui igaüks meist võib muusika-tehisarurakenduste abil heliteoseid teha?

Varres on tegelenud lavastuste muusikalise kujundustega peaaegu 30 aastat ja on lavastuste originaalmuusika žürii esimees. "Kui ma kohtun lavastajaga, kes annab mulle lähteülesande, siis ma pean sellest aru saama, saama aru, mida minult oodatakse ja mida ma saan teha selleks, et võimestada dramaturgiat ja lavastust. Selleks tuleb teha väga palju eeltööd, õppida, koolitada ennast, see on elukestev õppe. Tunda instrumente, muusika-ajalugu jne," rääkis Varres.

"Põhimõtteliselt võin ma teha näiteks ühe väga lihtsa klaveripala. Kui see sobib sinna lavastusse, siis ma olengi selle lavastuse helilooja ehk originaalmuusika autor. Sel hetkel, kui ma teose olen valmis teinud, rakendub sellele automaatselt ka autoriõigusseadus. Ma ei pea seda kuskil kinnitama või tõestama. Kui ma peaksin õnnetuse kombel siit ilmast lahkuma, siis minu järeltulijatel on 70 aastat minu surmast veel õigus selle teose autoritasusid koguda."

Helilooja annab valmis teose lavastuse teenistusse ja töö eest õiglase tasu saamiseks tekib teatriga lepinguline suhe. "Sest seda teost ei mängita tasuta. Kui publik tuleb saali, siis tema käest küsitakse piletiraha ja piletiraha pealt on õigus saada ka autoritasu. Need summad on kokkuleppelised ja aja jooksul välja kujunenud, mingeid tariife ei ole olemas. See kokkulepe võib olla väga lihtne, et ma saan ühekordse tasu, aga ma võin ka teha lepingu nii, et saan piletitulult paar protsenti autoritasu," selgitas Varres ning lisas, et seda saab paluda teha ka EAÜ-l, kellest saab siis autori esindaja, kes võtab veidi vahelt ja kannab iga kuu tasud autori pangakontole.

Klassikalise registreeringu puhul, kus pole tehisintellekti kasutatud, jaotuvad n-ö õigused: sõnade autor 50 protsenti ja muusika autor 50 protsenti. EAÜ kodulehel teoseid registreerides saab täna näiteks arranžeerijaks märkida ka AI, aga tasujaotusprotsent on sel juhul null.

"Osades riikides võib see protsent olla ka üle nulli ja autoritasu jagatakse võrdselt kolleegide vahel ära, sest seda sama Suno ja teisi tehisaruplatvorme on treenitud täiesti illegaalselt teiste inimeste loomingu ja sajandite pikkuse vaevaga. Kui seda enda hüvanguks kasutada, siis on päris mõistlik ka seda autoritasu jagada. Minu eksperimendi korras valminud ja registreeritud lugu on muidugi väga väike näide, aga sama olukord võib tekkida ka mingi hiti ümber, mis läheb viraalseks ja toob sisse miljoneid," sõnas Varres.

Möödunud aastal üllatas ühe suure riigiteatri lavastuse muusika lavastuste originaalmuusika žüriid täielikult, sest see kõlas väga võimsalt, meisterlikult, filmilikult, eepiliselt ja orkestraalselt. "Ja peapreemia, palun väga. Kuni ühel žüriiliikmel tekkis mõte vaadata, et mida see inimene õppinud on. Ei leidnud seda infot, et inimene oleks heliloomingut või orkestratsiooni õppinud. Tekkis kõhklus, kus on seda salvestatud, kust on orkester palgatud, sest see kõik oli teatri mõistes ebaproportsionaalne. Meil on Eestis võib-olla paar inimest, kes suudavad sellega professionaalses mõttes tegeleda. Aga ka neil ei ole sellist finantsi," tõdes Varres.

"Siis helistati lavastajale ja saadi teada, et see ongi Suno AI abil arranžeeritud muusika. Kindlasti on seal originaalne sisend suur, aga see, kuidas ta kõlab on otsetee suurde filmilikku maailma. Tekib küsimus, kui meil on originaalmuusika žürii ja preemia, siis kas me peaks selle preemia sinna andma või selle üldse ära jätma. Kust lõpeb helilooja käsitöö-oskus. Võib-olla ma mõjun oma käsitöö-oskuse jutuga vanamoodsalt, aga kui te käite läbi muusikakeskkooli, muusikaakadeemia, tegelete seal valkdonnas, siis te näete üha enam, et käsitöö-oskus on võtmeküsimus. Selle ümber keerleb kõik," märkis ta.

"Nüüd on meil masin, mis on varastanud kokku kogu maailma muusika. Küsimus ei ole ainult harmooniates või meloodiates, vaid ka tämbrites, pillikõlades, salvestustehnikas, kitarrivõimendites. Ehk ka kõlamaailma know how on masin kokku varastanud. Helilooja mõiste pannakse teatri- ja filmimuusika kontekstis väga selgelt kahtluse alla," nentis Varres.

Küsimus, kas üldse originaalmuusika preemia väljaandmisega jätkata, tekitabki Varrese sõnul see, et kõnealuse lavastuse muusika tehisintellektsus ei tulnud mitte kuskilt ise välja. "Ei kavalehelt, ei kodulehelt. Teatri juhtkond ei teadnud sellest mitte midagi. Teatri muusikaala juhataja ei teadnud sellest mitte midagi. Isegi muusikaaruandes, mis EAÜ-le esitatakse, ei olnud seda kirjas. Kui eksperdid poleks väga lähedale zoom'inud, siis ei oleks keegi seda läbi hammustanud ja olekski tundunud, et imed on võimalikud ja üleöö võib keegi saada maailmatasemel filmiheliloojaks," rääkis Varres.

EAÜ: ei ole selge, kust jookseb autoriõiguste piir

Eesti Autorite Ühingu juhi Mati Kaalepi hinnangul on tegu märgilise hetkega, kus masin ei ole lihtsalt inimesega konkurentsivõimeline, vaid on juba positsioonis, kus ta paistab inimesest ette jõudvat.

"Nad kaalusid ikkagi sellele teosele peapreemia andmist, aga peamine põhjus, miks nad seda lõpuks ei teinud, oligi küsimus, kas nad tunnustavad inimest või kedagi teist. Autoriõiguslikult tähendab see esiteks seda, et meil ei ole selge, kust jookseb autoriõigusega kaitstud piir. Täna eeldame, et kui inimesed ise teose teevad, siis on seal loominguline komponent täidetud," rääkis Kaalep.

"Kui on teos tehtud masina poolt või selle kaasabil, siis on selle loomingulise piiri tõmbamine palju keerulisem. Tugineme siin üpris palju autorite enda aususele ja hinnangule – kui palju nad on teose sündimiseks enda sõnul ise vaeva näinud. Meie jaoks on see ülioluline, sest kui ei ole tehtud loomingulisi valikuid, siis ei saa teos ka autoriõiguslikku kaitset. Masinate tehtud teosed ei ole kaitse all," sõnas Kaalep.

Sunosse kahe-kolme märksõna lisamine loominguliseks valikuks ei kvalifitseeru. "Selgelt peab olema näidatud, et inimene on teinud valikuid. Mitte lihtsalt "võta paberi leht ja prindi välja". See ei saa olla lihtsalt mehaaniline käskluse andmine, vaid seal peavad olema loomingulised otsused. Ühelt poolt on see piir õiguslikult paika vaidlemata. Teiselt poolt on see ka ühiskondlikult kokku leppimata. Ma ei oska täna öelda, et kui kirjutatakse esialgsest viibast kümme edasiarendavat viipa, siis kas tehakse loomingulisi valikuid," tõdes Kaalep.

"Aga võib üsna kindel olla, et kui kirjutatakse mõned märksõnad või üks viip, siis see ei ole autoriõigusega kaitstav teos," lisas ta.