Staatus on Rick Rossil mõtteis mõlkunud tema esimesest singlist saati. Staatus nagu narkoparuni-nimeline pseudonüüm ja sellega kattuv imagoloogia: korraliku müüri jagu valgeid telliskivisid. Villad ja kõikvõimalikud muud luksuse tunnusmärgid ning Maybachi järgi nimetatud plaadifirma.

Samuti staatus kui muusikalise kvaliteedi märk, et Rick Ross tähendaks kvaliteetseid albumeid ja heal või kõrgeimal tasemel räppi. Mingis mõttes on ta seda teinud, kuna Ross on tegelikult soliidne lüürik ja kui arvesse võtta, et näiteks Nas on tema plaatidel sage külaline, mida räpimaailma saunikud vast endale lubada ei saa. Samuti on ta teinud ühe plaadi, kus pea kõik toimus ehk "Teflon Don", mis lõikas arvestatavat kasu kvaliteet-üle-kvantiteedi lähenemisest ja 12-loolisest koostisest.

Aga kuigi Rossi looming on soliidne, siis on sellel omad tugevad vead, mille arsenewengerlik järjekindlus näib viitavat sellele, et need vead on viperuste asemel temale omasteks tunnusteks kujunenud ja seeläbi muutust vast tulemas ei ole. Ta on soulihõngulistel, suveõhtu-Miamis-luksusjahil-tüüpi biitidel omas elemendis, aga selle asemel, et tervet albumit neile üles ehitada, on nimme (nagu selleks, et eri lahtrid oleks täidetud?) siin-seal mõni geneeriline trap-biit, mis loodud õhkkonnale raudlatiga virutab. Seda just seepärast, et need lood (nagu "God Forgives, I Don’t" pealt näiteks "911" ja "Hold Me Back", mis Vince Staplesi poolt äsja uude kuude asetatuna päris lahe on) kõlavad nagu 2000. aastate lõpu või selle kümnendi alguse taustad; viimase aja pehmemad trap-taustad sobituks palju paremini.

Sama olukord valitseb ka siin: mõned lood siin-seal häirivad tervikpilti, aga muidu on lounge-soul tüüpi muusika omal kohal, samuti jätkab Ross viimastel plaatidel välja löönud positiivset trendi rohkem lüürikale ning isiklikumale ja sisukale laulukirjutamisele panustada. Parimate palade hulka platseeruvad muuseas Birdmani diss-lugu "Idols Become Rivals", Nasiga kahasse tehtud "Powers That Be". Lisaks Nasile toovad mitmekülgsust ka näiteks Raphael Saadiq, Young Thug, Wale ja Dej Loaf.

Tegu on korraliku plaadiga, mille kitsaskohad olid samas ennustatavad. Perfektsust on ehk naiivne nõuda, terviklikkust aga mitte; see on ka see, mille osas "Rather You Than Me" komistab.