Vabaduse festivali neljas päev oli lühike ja lööv. Peale eelmise päeva üsna võigast lõppu oli lootus näha midagi helgemat, kuid ometi jätkasime süngetel teemadel.

Õhtupoolikul vaadatud Vanemuise teatri lavastus "Päevaraamat" on kõrge kunstilise ja näitlejameisterliku tasemega. Lühidalt kokku võttes jäi kajama sõnum "julmus süvendab julmust". Tegu on selle festivali ühe kõige n-ö klassikalisema sõnalavastusega, mida oli vormiliselt ülejäänud lavastustega võrreldes väga hea jälgida. Laval toimuva vastuvõtu tegi aga keeruliseks äärmiselt julm sisu. Isegi sellest kirjutada on pisut raske, sest nähtu tuleb mõtete koondamiseks uuesti läbi elada.

Lugu keskendus sellele, milliseks sõda inimesed muutuma sunnib. Kaksikutest peategelased pidid ennast põhimõtteliselt ise kasvatama ja seega harjutasid nad kohanema ükskõik milliste oludega. Laval lahtirulluv lugu röövis nendelt normaalse lapsepõlve, tuues tähelepanu sellele, kes tegelikult sõjas enim kannatab. Nende paari tunni jooksul, mil etendus kestis, muutus lugu aina pingelisemaks ja valusamaks. Vahepeal tuli paratamatult silmad lavalt lae poole suunata, et teemasse mitte liialt sisse minna ja seal ära uppuda. Muidu oleksimegi jäänud istuma suu ammuli, suured silmad ees, oma pähe kinni. Seda võis juhtuda, sest teostus osutus võimsaks.

Vaba Lava enda produktsioon "Tere tulemast, Abdullah!" on lavastus, mis tekitas meis vastakaid tundeid. On arusaadav, et käsitlusel olevad migratsiooni ja sõjapõgenike teemad vajavad arutlemist ning mõistmist. Mineviku- ja olevikuteemade asemel viis lavastus meid vahelduseks hoopis tulevikku. Sinna paigutatud lähiajaloolised sündmused näitasid, kui raske on jääda inimlikuks, kui poliitiliselt äärmuslike väärtushinnangutega süsteem seda pidevalt pärsib. Siiski võis valitud lähenemine (teema fiktiivse Euro-Islami Liidu konteksti asetamine) viia selleni, et loodud maailma publikule lahtiseletamine küllas viimaseid informatsiooniga üle ja nihutas fookuse tuumast mujale. Sellest hoolimata tuleb tunnustada huvitavat vormilahendust ja selle teenistuses olevaid häid osatäitmisi.

Festivali keskpaigast alates on muutunud lavastuste teemad veelgi raskemaks ja süngemaks. Samas annab see mingil moel kogu ürituse atmosfäärile väga palju juurde. Rahuajal sündinuna on pigem raske kohe hoomata vabaduse äravõttu vägivaldsel moel. Seetõttu ongi vaja luua ja vaadata lavastusi, mis tegeleksid ka ebamugavate, kuid oluliste teemade ja probleemidega.

liblikas muneb

ja jätab lapse maha –

see on tema viis.

röövik, ära nuta, vaid

päästa end, loo oma laad.