"Tibu kõnnib ees ja ma vahin tema kanni – ja kann vahib vastu. Mmh!" Lotey

See, mis kirjanikust meeskirjaniku teeb, pole niivõrd sugu, kui tähelepanelikkus, uudishimu ja võime märgata – märgata argise ja maise kõrval ka poemüüjate ahvatlevaid reisi, naissoost sugulaste kütkestavat lõhna ja naabritüdruku särgist läbi kumavaid rindu, mis alles tärkamas on.

Minu lemmik meeskirjanik on Milan Kundera, kelle kirjutatud naised justkui nõuaksid: võta üks amps! Muidugi ka vana hea Bukowski, kes… nojah, millestki ei tagane. Siinkandis on seda kunsti vallanud näiteks seksapiilsete ürgemade maestro Arvo Valton ning mingil määral naturalist Jakobson, kelle "Vaeste-Patuste alevi" naiskontingent lausa hõõgub oma undrukute all – kogu haiguse- ja näljataaga kiuste. Meeskirjanik, seega, on transtsendentne olend, kes hüüab: tühja see elu-olu, tõuskem, velled, ja vaatkem neid ümarikke käsivarsi nüüd lähemalt!

Kohalikku uudiskirjandust sirvides on viimasel ajal päris raske leida autorit, kes seda lippu veel lehvimas hoiaks – ma mõtlen loominguliselt, elud on inimestel… nagu elud ikka. Praegu leiab meeskirjanikke pigem muusikamaastikult, mille n-ö peoräpiosakond on lausa pungil seda eelmainitud märkamise kunsti. Tegelikult võiks paljusid meie noori lädramuusikuid võrrelda Piiblis Hesekieli raamatus kirjeldatud inglitega, kelle keha, selg, tiivad, käed ja rattad on silmadega kaetud – sest ei ole seelikut, mis nende ees selga jääks. 

Iseenesest ei ole probleem ju nilbustes kui sellises: ei ole inimene neist kunagi üle ega ümber saanud ning teatud viisidel ja kontekstides on need mänginud isegi võimestavat rolli. Pigem on küsimus võimudünaamikates ja selles, kelle tellimust kellegi sõnad täidavad. Olgugi et huumor ja iroonia, mis paljudele noile laulikutele omane, on suurepärased vahendid, kaotavad need oma jõu, kui nende taga haigutab tühjus.

Kuna keskmisel popartistil on palju rohkem kuulajaid-lugejaid kui keskmisel kirjanikul, tüürib meeskirjanduse laev ju mõnes mõttes üsna soodsates vetes. Ometi ei tunnusta laulukunsti miskipärast ükski kirjandusauhind ega luuleaasta kokkuvõte, mis sest, et see kirjanduse formaat on keskmisele lugejale oluliselt kättesaadavam kui raamatusse kammitsetud luule-proosa.

Sestap kutsun kirjandusvaldkonna juhtorganeid end kurssi viima sõnakunstiga, mis inimeste seas päriselt populaarne on, ning seda ametlikult tunnustama. Loodan järgmise aasta kirjandusauhindadade seas (juba võrdõiguslikkuse põhimõtte pärast!) näha aasta meeskirjaniku tiitlit ning nominentide nimekirjas meie noori räppareid – näiteks härrasid Noori ja Näljaseid või isand Rikošetti.

Meeskirjandust ei tohi veel unustada ja temast tuleks rääkida sama palju kui oluliselt ähmasemate tunnustega naiskirjandusest.